girlandidega. Sageli esinevaks pinnadekooriks on grotesk - hellenistlikust kunstist üle võetud eri väänisornament. Kõik need antiikajast laenatud elemendid on loovalt ümber töötatud. Olulise uue joonena kujuneb välja tasakaalu taotsus horisontaalse ja vertikaalse liigenduse vahel. Arhitekte huvitab ühtse ruumimõju probleem. Sisekujunduses saavad jõuka kodanluse elamud rikkaliku puutahveldise, mille liigendus meenutab arhitektuurilisi vorme. Kohati ulatub tahveldis laeni. Eelistatakse suurte reljeefsete palkidega lagesid, samuti kassettlagesid. 5.3. Lossitüübid vararenessansi arhitektuuris Kõige vanem ja levinum lossitüüp vararenessansi arhitektuuris on range kindlusetaolise üldilmega palatso (palazzo), sest elamud pidid ülikutele ja rikastunud linnakodanlusele ülestõusude puhul kaitset pakkuma. Nii kõrgus Firenzes kolmekorruseline Medicite residents Palazzo Medici (Riccardi) võimsana linna väiksemate elamute kohal
kloostrikirik, 12.saj. lõpp, 13.saj. algus), dominiiklased ja frantsiskaanlased seevastu pidasid kinni Itaalias juurdunud ehitustraditsioonidest ja arendasid välja itaalia gootikale iseloomulikud jooned. Need ilmnevad eeskätt lihtsas ruumilises lahenduses, kus gootikale omast vertikaalsuspüüet tasandasid ümarkaarsed avaused ning horisontaalsete ridadena laotud 60 polükroomne tahveldis. Frantsiskaanlaste varaseima ehitise Assisi kloostrikompleksi San Francesco kiriku (1228-1253) kimppiilarid ning teravatipulised vööndkaared annavad küll tunnistust gooti stiili poole pöördumisest, tervikuna aga jääb ehitises domineerima horisontaalne liigendus. Horisontaalsusetaotlus on iseloomulik ka Firenze sakraalarhitektuurile, mida esindavad ehitusmeister Arnolfo di Gambio juhtimisel ehitatud Santa Croce kirik ja Santa Maria del Fiore katedraal. Santa Croce kiriku ehitamisel (13
sajandil ehitati isegi väga suuri kortereid sageli ilma vannitoata, ka jõukamad inimesed pesid ennast avalikes saunades, igapäevaselt piisas silmapesukausist magamistoas. Vannitoad hakkavad laiemalt levima 20. sajandi algul, mil need ei ilmunud üksnes uutesse elamutesse, vaid ehitati tihti sisse ka varasematesse korteritesse. Sellistes suurtes korterites on sageli säilinud uhked interjöörid: kahhelahjud, parkettpõrandad, lagedel stukkdekoor, mõnikord seintel väärispuidust tahveldis jm hämmastavalt uhkeid detaile, mida puitkorterelamust ei oskakski oodata. Paraadtrepikodades võib sageli oletada ka maalinguid, mistõttu remonti tehes tuleks olla ettevaatlik, et väärtuslikke viimistluskihte mitte hävitada. Huvitavad on ka köögitrepikojad, kuhu sageli avanevad teenijatubade ja sahvrite tuulutamiseks mõeldud siseaknad. Välisdekoori osas võisid need elamud olla väga erinevad, enamasti on tegemist väga
annaabi.ee 
