1919.a sügisel oli ,,siuru" lagunemas ja Marie Under ning Artur Adson palusid Barbarusel rühmituse liikmeks astuda, Johannes Vares nõustus, kuid mingit erilist vaimustust ta ,,Siuru" vastu üles ei näidanud. 1921.aastal loodi opositsiooniline rühmitus ,,Tarapita", mis kaitses demokraatlikke ideid. Sinna kuulusid ametlikult 10 kirjanikku, sealhulgas ka Barbarus. Rühmitusel kujunes kaks suunda. Ühed asusuid ründama kodanlust ning naeruvääristama tema haritust ja tagurlust. Teine pool aga püüdis leebete vihjetega seda kodanikkonda ,,ümber kasvatada", et ta hakkaks kirjandusest lugu pidama. Barbarus kuulus esimesse leeri ja tema tööd, mis ,,Tarapitas" avaldati, olid väga teravad. Rühmitus lagunes aastal 1922. 7.1923.aastal läks Barbarus Lääne-Euroopasse reisima, et sealset kunsti tundma õppida. Eriti sügava mulje jättis talle Pariis oma suurlinliku sädeluse ja kiire elurütmiga. Prantsuse kirjandus sai ka Barbaruse inspiratsiooniallikaks
talupoegi. K. oli andekas, tahtejõuline, võimuahne ja lõbuhimuline. Algul püüdis ta näida valgustatud monarhina: pidas kirja-vahetust prantsuse valgustajate J.d'Alembert'I, D.Diderot' ja Voltaire'iga, kirjutas artikleid, komöödiaid ja lastejutte ning andis 1769-70 välja satiiriajakirja. Hiljem vastustas ta progressiivseid ideid, jälitas vene eesrindliku ühiskonna mõtte pooldajaid (N.Novikovi, A.Radistsevit jt.) ja toetas Euroopa tagurlust, kes püüdis lämmatada Suurt Prantsuse revolutsiooni. Allikas rahvasuu: Katariina II oli väga kergete kommetega naine ja ta kasutas mehi ära. Meestele meeldis Katariina võimu pärast, aga kui Katariinal enam meest vaja ei läinud lasi ta neile talvel (-40kraadises pakases) külma vett peale, et nad jäätuksid surnuks. Allikas : http://www.hot.ee/ajaloost/valitseja/romanov/tekst/katariina_ii.htm
ilusa tütre Salome kirg astub traagilisse kahevõitlusesse ristiusu prohveti Ristija Johannese asketismiga. Saamata mehelt vastuarmastust, Johannes hukatakse. Salome armastus ei hukuta üksnes seda, kellesse naine on armunud. Ta muutus ise oma kire ohvriks: suudelnud surnu huuli, pidi ka tema surema. Iroonilised ja sädelevad seltskonnakomöödiad viisid Wilde´i edu tippu. Aastatel 1892 1895 said need kärarikka menu osaliseks. Komöödiatega paljastas ta peenutsevate aristokraatide tagurlust ning silmakirjalikkust, näitas Inglismaa perekonna- ja ühiskonnatugede ebakindlust, seega lahendas neidsamu probleeme, mida realistliku draama meistridki. Wilde tundis hästi kõrgema seltskonna elu, ta naeris sealse võltsmoraali üle, asetas selle ette otsekui peegli ja rebis maskid halastamatult maha. Kui see toimus tema sädelevates ja vaimukates komöödiates, naeris publik koos temaga, kuid selle naeru varjus kasvas viha ja põlgus.
annaabi.ee 
