(1) Merkuuri iseärasused Üldisele sarnasusele vaatamata on Kuul ja Merkuuril ka mitmeid erinevusi: isegi kõige tihedaminikraatritega kaetud Merkuuri piirkonnad pole kraatritest küllastunud vaid sisaldavad tasaseid alasid. Palju vähem on 20 kuni 50 kilomeetrise läbimõõduga kraatreid. Mitmeid erinevusi põhjustab Kuuga võrreldes üle kahe korra suurem raskusjõud Merkuuri pinnal. Seetõttu paiknevad kraatrite tekkimisel väljapaiskunud aine tagasilangemisel moodustunud sekundaarkraatrid peakraatrile lähemal kui Kuul. Suurte kraatrite vallid on madalamad ja nende keskel esineb mäetippe sagedamini. Mariner 10 tehtud piltidelt paistavad Merkuuri pinnavormid teravate ümardamata servadega, mis näitab, et sellel planeedil pole kunagi olnud märkimisväärset atmosfääri. Automaatjaama pardal olevad gaaside avastamiseks mõeldud aparaadid leidsid planeedi lähedusest vaid tühisel hulgal heeliumi ja vesiniku aatomeid
vagude poolt tükeldatud. Üldisele sarnasusele vaatamata on Kuul ja Merkuuril ka mitmeid erinevusi: isegi kõige tihedamini kraatritega kaetud Merkuuri piirkonnad pole kraatritest küllastunud, vaid sisaldavad tasaseid alasid. Palju vähem on 20-50 km läbimõõduga kraatreid. Mitmeid erinevusi põhjustab Kuuga võrreldes üle kahe korra suurem raskusjõud Merkuuri pinnal. Nii paiknevad kraatrite tekkimisel väljapaiskunud aine tagasilangemisel moodustunud sekundaarkraatrid peakraatrile lähemal kui Kuul. Suurte kraatrite vallid on madalamad ja nende keskel esineb mäetippe sagedamini. Ainuomased jooned Täiesti ainuomased Merkuurile on kuni 3 kilomeetri kõrgused ja pea 200 kilomeetri pikkused astangud, mida pole leitud ei kuul ega Marsil. Sageli lõikavad astangud erineva iseloomuga piirkondi. Tõenäoliselt on need tekkinud Merkuuri kokkutõmbumisel planeedi rauast tuuma jahtumisel
vagude poolt tükeldatud. Üldisele sarnasusele vaatamata on Kuul ja Merkuuril ka mitmeid erinevusi: isegi kõige tihedamini kraatritega kaetud Merkuuri piirkonnad pole kraatritest küllastunud, vaid sisaldavad tasaseid alasid. Palju vähem on 20-50 km läbimõõduga kraatreid. Mitmeid erinevusi põhjustab Kuuga võrreldes üle kahe korra suurem raskusjõud Merkuuri pinnal. Nii paiknevad kraatrite tekkimisel väljapaiskunud aine tagasilangemisel moodustunud sekundaarkraatrid peakraatrile lähemal kui Kuul. Suurte kraatrite vallid on madalamad ja nende keskel esineb mäetippe sagedamini. Kasutatud kirjandus · ,,Universum" Rein Veskimäe, Tallinn 1997 · ,,Horisont" juuni 4/97 · ,,Illustreeritud Lasteentsüklopeedia" Dorling Kindersley, 1997 · www.miksike.ee · www.teleskoop.com
annavad kokku rohelise. Kui materjal neelab kõiki lainepikkusi ühtlaselt, on ta värvitu: ülipuhas klaas, ülipuhas monokristalne teemant ja safiir. Dielektrikutes tekib neeldumine ja sellele järgnev kiirgamine juhul, kui on sisse viidud lisandeid, mis tekitavad lubatud energiaga nivoosid keelutsoonis. Näiteks kui viia safiiri Cr3+ ioone, siis omandab ta punase värvuse ja saame rubiini. Rubiini värvust määravad valguse poolt ergastatud elektronide tagasilangemisel valentstsooni eralduv kiirgus. Peegeldunud valguses on värvus sama, mis läbib materjali. Kuid see pole alati nii. Küljelt vaadatuna määrab värvuse hajunud valgus, mis on tavaliselt sama lainepikkusega kui läbinud valgus. Polümeerides ja komposiitides on tavaliselt kristalsed osad suurema murdumisnäitajaga ja amorfne keskkond väiksema murdumisnäitajaga. Tulemusena suur osa valgust materjalis hajub ning materjali läbipaistvus väheneb – matt materjal.
lainepikkusi ühtlaselt, siis on ta värvitu, nagu näiteks ülipuhas klaas, ülipuhas monokristalne teemant ja safiir (Al2O3). Dielektrikutes tekib neeldumine ja sellele järgnev kiirgamine juhul, kui on sisse viidud lisandeid, mis tekitavad lubatud energiaga nivoosid keelu-tsoonis. Rubiini värvust ei määra aga mitte niivõrd läbinud valguse lainepikkused, kuivõrd valguse poolt ergastatud elektronide tagasilangemisel valentstsooni (läbi lisandinivoode) eralduv kiirgus. Värvilise klaasi saamiseks lisatakse talle erinevaid ioone (vt p 8.5). Materjali värvus langeva valguse poolsel küljel on määratud peegeldumisteguri sõltuvusega lainepikkusest. Näiteks joonisel 12-7 toodud roheliselt klaasilt peegeldub valgus kõige rohkem samadel lainepikkustel, kus läbibki. Polümeeride ja komposiitide optilised omadused Polümeerides ja komposiitides on tavaliselt kristalsed
valgust läbib materjali. 27. Materjali värvus. Polümeeride ja komposiitide optilised omadused. Valguse neeldumistegur läbipaistvas materjalis sõltub valguse lainepikkusest. Kui materjal neelab kõiki lainepikkusi ühtlaselt, siis on ta värvitu (ülipuhas klaas, safiir). Dielektrikutes tekib neeldumine ja sellele järgnev kiirgamine juhul, kui on lisandeid, mis tekitavad nivoosid keelutsoonis. Rubiini värvuse määrab valguse poolt ergastatud elektronide tagasilangemisel valentstsoonis eralduv kiirus. Värvilise klaasi saamikseks lisame erinevaid ioone. Materjali värvus langeva valguse poolses küljes on määratud peegeldumisteguri sõltuvusega lainepikkusest samadel lainepikkustel. Seega Peegeldunud valguses on sama värvus, küljelt määrab värvuse hajunud valgus. Polümeeride ja kompsiitide optilised omadused--neil on tavaliselt kristalsed osad suurema murdumisnäitajaga ja amorfne keskkond väiksema murdumisnäitajaga. Suur osa valguses
Dielektrikutes tekib neeldumine ja sellele järgnev kiirgamine juhul, kui on sisse viidud lisandeid, mis tekitavad lubatud energiaga nivoosid keelutsoonis. Näiteks kui viia safiiri Cr3+ ioone, siis omandab ta punase värvuse ja saame rubiini. Joonisel 10-7 on toodud rubiini neeldumisspekter. Rubiini värvust ei määra aga mitte niivõrd läbinud valguse lainepikkused, kuivõrd valguse poolt ergastatud elektronide tagasilangemisel valentstsooni (läbi lisandinivoode) eralduv kiirgus. Värvilise klaasi saamiseks lisatakse talle erinevaid ioone. Materjali värvus langeva valguse poolsel küljel on määratud peegeldumisteguri sõltuvusega lainepikkusest. Näiteks joonisel 10-7 toodud roheliselt klaasilt peegeldub valgus kõige rohkem samadel lainepikkustel, kus läbibki. Seega peegeldunud valguses on värvus sama, kuid see ei ole alati nii. Küljelt vaadatuna määrab värvuse hajunud valgus, mis on tavaliselt sama
Dielektrikutes tekib neeldumine ja sellele järgnev kiirgamine juhul, kui on sisse viidud lisandeid, mis tekitavad lubatud energiaga nivoosid keelutsoonis. Näiteks kui viia safiiri Cr3+ ioone, siis omandab ta punase värvuse ja saame rubiini. Joonisel 10-7 on toodud rubiini neeldumisspekter. Rubiini värvust ei määra aga mitte niivõrd läbinud valguse lainepikkused, kuivõrd valguse poolt ergastatud elektronide tagasilangemisel valentstsooni (läbi lisandinivoode) eralduv kiirgus. Värvilise klaasi saamiseks lisatakse talle erinevaid ioone. Materjali värvus langeva valguse poolsel küljel on määratud peegeldumisteguri sõltuvusega lainepikkusest. Näiteks joonisel 10-7 toodud roheliselt klaasilt peegeldub valgus kõige rohkem samadel lainepikkustel, kus läbibki. Seega peegeldunud valguses on värvus sama, kuid see ei ole alati nii. Küljelt vaadatuna määrab värvuse hajunud valgus, mis on tavaliselt sama
teemant ja safiir (). Dielektrikutes tekib neeldumine ja sellele järgnev kiirgamine juhul, kui on sisse viidud lisandeid, mis tekitavad lubatud energiaga nivoosid keelutsoonis. Näiteks kui viia safiiri ioone, siis omandab ta punase värvuse ja saame rubiini. Joonisel 12-8 on toodud rubiini neeldumisspekter. Rubiini värvust ei määra aga mitte niivõrd läbinud valguse lainepikkused, kuivõrd valguse poolt ergastatud elektronide tagasilangemisel valentstsooni (läbi lisandinivoode) eralduv kiirgus. Värvilise klaasi saamiseks lisatakse talle erinevaid ioone (vt p 8.5). Materjali värvus langeva valguse poolsel küljel on määratud peegeldumisteguri sõltuvusega lainepikkusest. Näiteks joonisel 12-7 toodud roheliselt klaasilt peegeldub valgus kõige rohkem samadel lainepikkustel, kus läbibki. Seega peegeldunud valguses on värvus sama, kuid see ei ole alati nii.
Dielektrikutes tekib neeldumine ja sellele järgnev kiirgamine juhul, kui on sisse viidud lisandeid, mis tekitavad lubatud energiaga nivoosid keelutsoonis. Näiteks kui viia safiiri Cr3+ ioone, siis omandab ta punase värvuse ja saame rubiini. Joonisel 10-7 on toodud rubiini neeldumisspekter. Rubiini värvust ei määra aga mitte niivõrd läbinud valguse lainepikkused, kuivõrd valguse poolt ergastatud elektronide tagasilangemisel valentstsooni (läbi lisandinivoode) eralduv kiirgus. Värvilise klaasi saamiseks lisatakse talle erinevaid ioone. Materjali värvus langeva valguse poolsel küljel on määratud peegeldumisteguri sõltuvusega lainepikkusest. Näiteks joonisel 10-7 toodud roheliselt klaasilt peegeldub valgus kõige rohkem samadel lainepikkustel, kus läbibki. Seega peegeldunud valguses on värvus sama, kuid see ei ole alati nii. Küljelt vaadatuna määrab värvuse hajunud valgus, mis on tavaliselt
annaabi.ee 
