Teine köide "Muna" sisaldab luulesarju ajavahemikust 19872012, mõned neist varem tervikuna avaldamata ("Osa / tervik" 198789, "Kaksikkirved" 1990). Raamatule "Luuletused 19871991" on iseloomulik tsitaatide ja parafraaside küllus ning seda on peetud murranguaja kirjanduse mõjukaimaks raamatuks. Krulli raamat sisaldas sajandialguse vaimus dekadentlikke pastisse, püüdes eristuda tolleaegse luule peavoolust. Järgmine kogu "Pihlakate meri" (1988) taandus veidi tagasihoidlikumale sümbolismile, kuid selles laadis ta ei jätkanud. Krull muutis taas suunda, pöördudes lihtsama väljenduslaadi poole. 2001 ilmunud "Kornukoopia" sisaldab sada luuletust erinevatel teemadel, milles autor vaatleb väga tähelepanelikult oma lähemat ümbrust. Ümbritseva kirjeldamise kõrval sisaldab luule ka filosoofilisi tähelepanekuid ning jätkuvat huvi keele väljendusvõimaluste vastu. 2003 süvenes Krull mütoloogilisse ja folkloorsesse maailma, mille tulemusena valmib eepos
kirjalikud teated pärinevad kuskil pikihoone lääneosas asunud, kuid mitte enam säilinud hauaplaadi tekstist. Arvatavasti olid kiriku rajajateks 1230. aasta paiku orduvõimude kutsel üle Gotlandi Tallinna sisserännanud saksa kaupmehed, kes eeldatavasti hõivasid praeguse Niguliste kiriku lähikonna. Kiriku rajamisasukoha leidmine oli raske, sest arvesse tuli võtta linnaehituslikku situatsiooni ning näha ette selle edasisi arengutendentse. Samuti pidi krunt ka kõige tagasihoidlikumale algusele vaatamata võimaldama edaspidi täismõõdulise kiriku väljaehitamist Eeldatavasti puudus kirikul esialgne puitehitis ning peale 1230. aastat hakati kohe kivist kirikut püstitama, mille ehitusmaterjalina kasutati kohalikku paekivi, sest see oli kõige kättesaadavam. Kuna Tallinn ei olnud tol ajal veel kaitsepiirdega ümbritsetud, siis oli Niguliste oma raskete riivpalkidega suletavate sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega kaitsekiriku rollis
kultuur" (1996) ja ,,Millimallikas" (2000). Ka on ta osalenud erinevaid tegevusalasid ühendavates ettevõtmistes, näiteks kunstikoosluse Rühm T tegevuses. Looming Hasso Krulli esimene luulekogu "Mustvalge" ilmus 1986 Max Harnooni varjunime all. Raamat sisaldas sajandialguse vaimus dekadentlikke pastisse, püüdes eristuda tolleaegse luule peavoolust. Järgmine kogu "Pihlakate meri" (1988) taandus veidi tagasihoidlikumale sümbolismile, kuid selles laadis ta ei jätkanud. 1993 ilmus "Luuletused 1987-1991" (vahepeal ilmumata jäänud kogudest tehtud valik) ning 1995 samast perioodist pärit "Swinburne", mis esindavad radikaalset keeleluulet ja tekitasid kriitikas vastandlikke arvamusi. "Kaalud" (1997) koosneb Toomas Kalve fotode kõrvale tehtud luulevormis märkmetest ja "Jazz" (1999) pühendusluuletustest dzässmuusikutele. Seejärel on Krull taas muutnud suunda, pöördudes lihtsama väljenduslaadi poole
kunstniku isiklikus elus. Samal 1642. aastal, kui Rembrandt maalis «Öise vahtkonna», kaotas ta oma naise Saskia, kelle ootamatu surm teda sügavalt vapustas. Sellest peale halvenesid ka suhted Saskia perekonnaga ja algas pikk majanduslike raskuste ning kitsikuse periood. Koos kõigi väliste elusündmustega muutusid ka Rembrandt ise ja tema looming. Barokipäraselt efektsed ja dünaamiliselt hoogsad, maalivõtted hakkasid 1640-ndatel aastatel taanduma ja maad andma väliselt tagasihoidlikumale ja lihtsamale käsitluslaadile. Sellega koos tulid tugevamini mõjule Rembrandti kunsti lüürilised ja intiimsed noodid. Inimese osa elus, tema eetilised väärtused ja sisemised heitlused moodustasid aineringi, mis hakkas järjest tugevamini Rembrandti köitma. Konkreetse süžee annab ta neile probleemidele tavaliselt mitmesuguste piibliteemade kaudu. Maalide kõrval tuleks seejuures tähelepanu pöörata ka
annaabi.ee 
