Isegi kui need arvud on liialdatud, on selge, et Eesti Laskurkorpuse jalaväel vedas, et teda põrgukatlasse ei saadetud. Tervikuna toodi korpus rindele tagasi alles 1944. aasta septembris, mil rinne Eestis oli läbi murtud. Taanduva vastase kottivõtmiseks saatis korpus välja polkovnik Nikolai Trankmanni eelsalga, kuhu kuulus üle 40 soomusmasina ja ohtralt jala- ja suurtükiväge. See tõkestas 20. septembril Avinurmes tee Krivasoo alt taganevatele piirikaitserügementidele, kelle liikumist aeglustasid tuhanded kodust põgenenud tsiviielanikud. Kuna taganejatel lõppes laskemoon, murdsid Nõukogude tankid kaitsest läbi, keerasid Avinurme-Tudulinna teele ning sõitsid üle lahingu lõppu ootavate põgenike kolonnist. Tapeti ka Avinurme kirikusse paigutatud haavatud. Hiljem osales korpus veel lahingutes Porkunis, Tehumardil ja Sõrves, 1945. aastal Kuramaal sakslaste-lätlaste vastu. Kuipalju 33 tuhandest 1941
Sinimägesid Punaarmee vallutada ei suutnud, nagu ei suutnud ta läbi murda ka mujal Tannenbergi liinist (mille kaitse osa Sinimäed olid). Sinimägede lahing oli kõige verisem lahing, mida Eesti pinnal kunagi peetud. Sinimägede lahingut on kutsutud Euroopa rahvaste lahinguks bolsevismi vastu ja Eestimaa Verdun'iks. Vene suurtükivägi alustas Sinimägede pommitamist 25. juulil 1944. Esimene rünnak Sinimägedes algas 26. juulil, kui Nõukogude väed olid järele jõudnud taganevatele Saksa väeüksustele ja suuremad rünnakud kestsid kuni 12. augustini. Tannenbergi liini rünnanud 11 nõukogude diviisi ja 2 brigaadi lakkasid siin olemast. Vastase kaotused olid tohutud. Kahe nädalaga langes Punaarmee poolel rivist välja 160 000 -170 000 meest ja üle 200 tanki. Siniägede ühishauda maeti Nõukogude andmetel 12 000 punaarmeelast. Seda peale 19. septembrit 1944, kui langenuid matma hakkati.
Sinimägedes olid ründajate kaotused üldse erakordselt suured: võidi rivist välja lüüa kuni 170 000 meest, neist võis langenuid olla 35 000. Kogu korpus toodi rindele tagasi alles 1944. aasta septembris, kui rinne Eestis oli läbi murtud. Taanduva vastase kottivõtmiseks saatis korpus välja polkovnik Nikolai Trankmanni eelsalga, kuhu kuulus üle 40 soomusmasina ja ohtralt jala- ja suurtükiväge. See tõkestas 20. septembril Avinurmes tee Krivasoo alt taganevatele piirikaitserügementidele, kelle liikumist aeglustasid tuhanded kodust põgenenud tsiviilelanikud. Kuna taganejatel lõppes laskemoon, murdsid Nõukogude tankid kaitsest läbi, keerasid Avinurme-Tudulinna teele ning sõitsid üle lahingu lõppu ootavate põgenike kolonnist. Tapeti ka Avinurme kirikusse paigutatud haavatud. Hiljem osales korpus veel lahingutes Porkunis, Tehumardil ja Sõrves, 1945. aastal Kuramaal sakslaste-lätlaste vastu. Tõenäoliselt jäi ainult algest
Tuhandeid inimesi evakueeriti NSVLi sunni- viisiliselt, neid ähvardati vangistusega või hukkamisega. 6. Eesti kodanike ja elanike tapmine 1941. aasta suvel ja sügisel NKVD ja NKGB töötajate, NKVD hävituspataljonide ning taganeva Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste poolt 1941. aasta juunist kuni oktoobrini tapeti Eestis üle 2000 tsiviilelaniku. Nende hulka kuu- lub ka kuni sada “metsavenda”, kes osutasid relvastatud vastupanu NKVD, NKGB või Puna- armee taganevatele üksustele ja keda sel põhjusel võib pidada lahingus langenuks. Mõned näited. Viljandi vanglas hoitud 11 vangi hukati vangla hoovis 8. juulil 1941. Ööl vastu 9. juulit 1941 hukati Tartus 198 vangi, keda ei jõutud saata NSVLi Saksa vägede pea- letungi tõttu. 9. juulil 1941 hukati kuus inimest Lihulas ja 11 inimest Haapsalus. Üle 100 inimese hukati Saaremaal 1941. aasta septembris, enamik neist Kuressaares Balti Rajooni Rannakaitse staabi sõjatribunali otsusel
annaabi.ee 
