Viimane metsavend oli August Sabbe ja ta hukkus 27.septembril 1978. aastal. Saksa sõjavägi Kohe pärast Saksa relvajõudude saabumist Eestisse algas eesti rahvusväeosade loomine. Algselt loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone (julgestus-, ida-, kaitse- ja politseipataljonid) ja ka üksikkompaniisid. Neid kasutati peamiselt itta nihkunud rinde tagalajulgestuses, partisanidevastases võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel. Ida- ja politseipataljonides võitles kokku üle 10 000 mehe. Paljud läksid võitlusse, et hoida ära Venemaa kallaletung Eestile. Mõnele tundus ka natsiideoloogia meelepärasne. Need üksused viidi hiljem järk-järgult Relva-Ssi koosseisu, kuna Saksa seadused keelasid mittesakslaste teenimise Wehrmacht'is(Saksa maaväes). 1942. aasta augustis kuulutati Saksa võimude poolt välja Eesti leegioni asutamine ning
Eesti poole kaotuste kohta on andmed samuti ebatäpsed . Metsavennana langes . tapeti vangistatuna ja kadus ca 800 meest , omakaitselasena langes lahingutes ja kammimisoperatsioonides kuni 600 meest . 5.RAHVUSVÄEOSAD 1941-1944 Kohe pärast Saksa vägede saabumist algas eesti rahvusväeosade loomine Saksa armees . Esialgu loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone ( julgestus - , ida - , kaitse - ja politseipataljonid ) ja ka üksikkompaniisid . Need teenisid algul peamiselt "Nordi" tagalajulgestuses , võideldes partisanidega . Märtsiks 1942 oli Venemaal 16 eesti pataljoni ja kompaniid 10.000 mehega ja kodumaal varuüksustes 1500 meest . Üldse formeeriti eestlastest 54 pataljoni , neist korraga toimis kuni 24 pataljoni ja 10 kompaniid kokku maksimaalselt 15.000 mehega. Enamik neist võitles 1942.aastast juba eesliinil. 28.augustil 1942 teatasid saksa võimud Eesti SS-leegioni loomise lubamisest relva-SS koosseisus . Leegioni ülemaks määrati Oberführer Franz Augsberger . 1942.a
Viimaseks diviisiülemaks oli Alfons Rebane, kes sõja lõpus sai ainsa eestlasena tammelehise rüütliristi juurde. 23. XI 1944 Punaarmee jõuab Sõrve Sääre tippu Rahvusväeosad 1941–1944 Kohe pärast Saksa vägede saabumist algas eesti rahvusväeosade loomine Saksa armees. Esialgu loodi mitmesuguste nimetustega üksikpataljone (julgestus-, ida-, kaitse- ja politseipataljonid) ja ka üksikkompaniisid. Need teenisid algul peamiselt tagalajulgestuses võideldes partisanidega. Märtsiks 1942 oli Venemaal 16 eesti pataljoni ja kompaniid 10000 mehega ja kodumaal varuüksustes 1500 meest. Üldse formeeriti eestlastest 54 pataljoni, neist korraga toimis kuni 24 pataljoni ja 10 kompaniid kokku maksimaalselt 15000 mehega. Alates 1942 võitles enamik neist eesliinil. 28. VIII 1942 luba Eesti SS-leegioni loomiseks relva-SS koosseisus Leegioni ülem Oberführer Franz Augsberger. 1942 lõpuni siirdus Debicas (Poolas)
Eesti- kui Soome-poolselt kaldalt saksa ja soome rannapatareid ja lennuvägi; tulemuseks oli üks meresõja ajaloo suuremaid katastroofe: uppus 53 laeva ja hukkus 14 000 inimest. Mäletades värskelt Nõukogude võimu valimatut repressioonipoliitikat, tervitasid paljud eestlased Saksa rindeüksusi vabastajatena. 55 000 meest astusid esimese hooga Omakaitsesse, politseisse või Saksa väejuhatuse loodud ida- ja politseipataljonidesse. Viimaseid kasutati itta nihkunud rinde tagalajulgestuses, partisanidevastases võitluses ja ajapikku aina enam ka rindel. Peagi aga tõi pidev nägelemine Saksa võimudega, Eesti omariiklusnõuete mittetunnustamine Kolmanda Reich'i poolt ja kehtestatud range okupatsioonireziim kaasa suhtumise muutumise ja vabatahtlike lisandumise lõppemise. Eestlaste nördimuseks käsitasid Saksa võimud Eestit okupeeritud NSV Liidu osana, koos Läti, Leedu ja Valgevenega lülitati Eesti Reich'i Idaprovintsi (Ostland) koosseisu
annaabi.ee 
