Kannaluude loetlemist alustaakse mediaalset küljest. 56. Kanna luude iseärasused. Kõik kanna luud on täielikult eristatavad vaid karnivooridel ja seal. mäletsejalistel on kokku kasvanud teine ja kolmas kannaluu ning neljas ja tsentraalne kannaluu, moodustades tsentrokvartaalluu. Hobusel on liitunud esimene ja teine kannaluu. 57. Pöia luude iseärasused. Karnivooridel leidub esimene pöialuu rudimendinam koeral sageli esimese kannaluuga kokkukasvanult. Sea tagajalal on neli pöaluud, millest keskmised on äärmistest tugevamad. Mäletsejalistel on arenenud vaid kolmas ja neljas pöialuu, mis on omavahel kokku kasvanud. Seal ja mäletsejalistel on pöia-seesamluu. Hobusel on arenenud vaid kolmas pöialuu, mis on erinevalt kämblaluust pikiovaalse ja ümaravõitu ristlõikega. 58. Varvaste luude iseärasused. Kassil alati enamasti ka koeral esimene varvas puudu. Kui see aga esineb, siis koosneb varavs kahest varbalülist
o Rohe-kärnkonn – kuni 10 cm, kaitsevärv on laiguline-roheline. Hääl on sirisev trillerdus, öise eluviisiga, kaevub liivasesse pinnasesse. Elab külades ja teistes asulates. Talvitub kivimüüride ja vundamentide pragudes, keldrites. Koeb päikesepaistelistes puhtaveelistes küla- ja talutiikides. Ohutegurid: pestitsiidid, väetamine, kuivendamine, võsastumine. Sugukondlased: mudakonlased o Mudakonn – 8 cm, kulles kuni 15 cm. Pupillid on püstised, tagajalal kühvlitaoline köbruke, mille abil kaevub pinnasesse. Häälitsus – vaikne koputus, häälitseb vee all. Öise eluviisiga. Elupaik: liivased alad, väldib kiviseid alasid. Koevad tiikides ja lompides. Ohutegurid: veekogude reostamine ja kalade veekogudesse laskmine. Selts: sabakonnalised Sugukond: salamandrilised Harivesilik ja tähnikvesilik. o Harivesilik – suur ja tume kobrulise nahaga vesilik. Selja peal on karvane hari.
ainete sisaldus väiksem. Taime mürgisus on aga mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite vastu võitlemiseks. Nii on sookail laialt tuntud hiirte, koide, kirpude ja lutikate peletamise vahendina. Teda on kasutatud isegi taimekaitses.4 4 Sookail http://bio.edu.ee/taimed/general/indexmyrk.html 6 2 Loomsed mürgid 2.1 Mürgised imetajad Nokkloom Isasel nokkloomal on kummalgi tagajalal pahkluu kõrgusel umbes 15 mm pikkune liikuv kandluu-mürgikannus. Selle kaudu eritub mürki, mida toodavad tagakehas asuvad näärmed. Kannus asetseb tavaliselt jäseme vastas, kuid vajaduse korral võib liikuda asendisse, mis on jäsemega täisnurga all. Kannuse aluse juures on paunake, millest kulgeb juha läbi kannuse. Lai, veniv juha, mis läbib pindmiselt kakspealihase, ühendab paunakest sääres paikneva mürginäärmega. Et seda
Kõht enamasti hele ja niisked põllud ja mustrita, küljed laigulised. Isased on rohumaad, veekogude pulmade ajal kergelt hõbedased kuni ümbrused, kevaditi lausa sinist tooni. Tagajalal suur üleujutatavad alad. Rabakonn pöiaköbruke. Rohe-kärnkonn Päriskonnalised Rohukonn on samuti mulksuba Rohukonn on tüüpilise konna Sigimisvälisel ajal häälega välimusega loom. Selg pruun, peamiselt maismaal.
annaabi.ee 
