vastuolulisust. Sisuliselt on see lugu Cleopatrast, ilus trapetsi artist, kelle kääbus Hans, kuigi juba hõivatud teisega tema oma suurusest, on kõikvõimsalt sissevõetud. Tal on armulugu Herculesega, pahatahtlik jõumees, ning ta naerab Hansu üle tema selja taga. Kui Cleo avastab, et Hans saab väikese varanduse osaliseks abiellub ta temaga, kuid tema tõelised tundes on näha isegi pulmatseremoonial. Hans teab, et ravim mida ta temale annab on mürk. Lõpuks Cleo ja Hercules on tagaaetavad läbi metsa friikide poolt. Hercules tapetakse ja Cleo vigastatakse. Ta saab pool inimeseks, pool kanaks ja vaakub nagu lind. See kohutav hetk lõpetab filmi, aga seal on veel vähemalt kaks teist lõppu: kui Hans pöördub tagasi oma kihlatu juurde rõõmu kahetsusega, mida ta on kaotanud. On selge, et Browning tahab jätta meile muljet Herculesest ja Cleost kui atraktiivsetest kaabakatest, tagaajamisstseen tsirkuse artistidega ronimas ja liikumas läbi puidu, see tekitab õudust ja
Siit kasvab välja ka tema paljude tegelaste "pärispatt", süü ilma otsese süüta. Tapmine on alati elu mõrvamine, olenemata asjaoludest. Vapustus, võõristus, süütunne selline on enamasti Remarque´i kangelaste kogemus tapmisel. Ometigi on surm eluga seotud, ning seepärast ei saa keegi, kes surmale ei mõtle, elu sügavutti tunnetada. Sellest lähtuvalt on tema tegelased elu otsijad, alati "ühe jalaga hauas": sõdurid, haiged, tagaaetavad, vangid jms. Teadmine elu kaotamise võimalusest on neile katalüsaatoriks. Remarque´i romaanide peategelasi ühendab teosest teosesse mingi omamoodi lummav sarnasus. Neid seob ühine arhetüüp, mis vastandlik 20. sajandi inimese iseloomulikule koondkujule. Kõik nad on autori seisukohast positiivsed "meie aja" kangelased, see ilmneb juba peategelaste saatustes, mis on rõhutatult traagilised.
läbi elada, läbi tunnetada ning seejuures ei tohiks kitsendada teiste samasugust õigust. Tapmine on Remarque’i jaoks üks suurimaid üleastumisi, kuigi samas on surm ka väga tihedalt eluga seotud ning surma pideva läheduse tunnetamine aitab ka kirjaniku raamatute peategelastel elu ja elamist paremini tunnetada. Ilmset ka sellest lähtuvalt on Remarque’i teoste peategelased alati nö „ühe jalaga hauas“: sõdurid, haiged, tagaaetavad, vangid. Teadmine elu kaduvusest on nende jaoks võimendi elu kontraste paremini tunnetama. Ka „Läänerindel muutuseta“ peategelane Paul Bäumer elab maailmas toimuvat läbi väga tugevalt ning tunnetab elu kaduvust ning haprust sõjaseisukorras olles eriti tugevalt. Bäumeri näol on tegemist pigem introverdiga, kes elab kõike läbi enda sees ning ei lase enda emotsioonidel liialt esile kerkida (puhkusel olles haige ema rahustamine ning oma murede endale hoidmine).
12 Thomas Morus ''Mul on leedist kohutavalt kahju. Palveta ka tema eest, mu tütar!'' ''Tema eest, kes on kirikulõhe põhjustaja, tema eest, kelle pärast jälitatakse kuningannat ja kohedakse kui vangi, tema eest, kes püüab tappa printsess Maryt..Ei eales, armas isa, ei palveta ma tema eest, mitte kunagi, ei eales!'' ''Ma usun, et näen selgelt. Tänapäeva inimesed on halastamatu, julma, jääkülma eerose jahimehed ja tagaaetavad, eerose, mis tõotab neile alguses nende ihade täielikku rahuldamist ja mis nad viimaks ohjeldamatus uimas aegamööda hävitab.'' ''Kohutav..'' ''Mu armas Margaret, sellepärast palun sind veel kord, palveta kuninga eest, palveta Anne'i eest!'' Thomas Moruse surm Lõpuks viiakse täide surmaotsus. Morus seob ise väikese rätikuga oma silmad kinni ja asetab pea tapapakule selleks ette nähtud süvendisse..... Ja juba on kõik möödas. Tema surnukeha maetakse St
annaabi.ee 
