On kuristikke, millest üle lindki ei lenda. Ja on vaikus nagu sein. On kujutlusi, millest tardub hingki. "Puudutus" (1981) Sa puhkad end välja mu lohutus luus ja usud, et öö tuleb parem. Su silmis ja suus on mu lainetav juus just nagu Su unenäos varem. Ja muusika mängib; viiruk ja viin meid valitseb, vaimleb ja voogab. Ma mäletan küll. Me olime siin. Kuid keegi meis korduda loodab. "Salateadvus" (1983) Öö lõhnas, elav ja pime. Koit õhetas taevaserval. Vihm häälestas kõrget Ning läbi jumalamaa katust. ma kõndisin Sinu kõrval, Me surnutest raakisime liig tulvil, et tänada. ja imest veel sündimatust. Su silmad, nad olid ligi, nad hingasid minu sees, nad hiilgasid hingepõhja ja põlatu ülenes. "Vari ja viiv" (1986) Kui kõnelda üksainus kord, on vastutus nii suur, et ükski sõna ei näi väärt, et öelda. Kui elada üksainus kord, on võimalus nii suur, et tardud
laulis talu taga. Munast tulid kenad pojad, tillu-tibikesed. Liiri, liiri, leijaa, liiri, liiri, leijaa! laulsid pisikesed. Siis läks lahti laulupidu, laulis kogu pesa: Liiri, liiri, leijaa, liiri, liiri, leijaa! nii et rõkkas kesa. Kägu On vaevalt päike tõusmas seal üle kuusiku, kui kägu juba laulmas: ,,Kuk-ku! Kuk-ku!" Pilv taevaserval tukub, tuul puhkab hommikul, kuid käokene kukub: ,,Kuk-ku! Kuk-ku!" Poiss karja välja ajab, lä'eb üle nõlvaku, seal kuuseladvast kajab: ,,Kuk-ku! Kuk-ku!" Vist ennustada püüad head mulle, linnusuu, et nõnda kaua hüüad: ,,Kuk-ku! Kuk-ku!" Linavästrik Kust ta tõusis, mine küsi -- kivilt, künkalt, kesarüpest? Tunnen teda kergest hüppest: västrik. Ei tal ole püsi.
järsku võllaredelit üles ronivat. Need kaks pilti tekkisid nii elavalt ta silmade ette, et ta pidi hirmust karjatama. Samal ajal, kui see meeletuseraju tema hinges kõik segi paiskas, murdis, painutas, lõhkus ja pahupidi keeras, heitis ta pilgu loodusele enese ümber. Ta ees võsas nokitsesid kanad, läikivad sitikad jooksid päikesepaistel, pea kohai sinises taevas ujusid väikesed hallid pilvekesed, taevaserval ulatus Saint-Victori kloostri torni tahvlikivist obelisk üle kumera künka, Copeaux' nõlval silmitses mölder vilistades, kuidas ta usinad veskitiivad keerlevad. Kogu see tuhandes vormis tegutsev, korraldatud, rahulik elu ta ümber tegi talle haiget. Ta hakkas uuesti jooksma. Nõnda jooksis ta üle väljade kuni õhtuni. See põgenemine looduse, elu, iseenese, inimese, jumala, üldse kõige eest kestis terve päeva. Vahel heitis ta näoli maha ja rebis küüntega maast oraselehti
annaabi.ee 
