armeed. Suurrünnaku eemärgiks oli Leningradi vabastamine blokaadist ja saksa väegrupi ,,Nord" ümberpiiramine ning hävitamine kogu Leningradi-Volhovi rindel. Esmalt aga taheti vallutad Narva ja Pihkva, et sealt edasi liikuda Tallinna ja Pärnu suunal. 20. jaanuariks 1944, kuue päevaga, purustati Saksa väegrupi tiibadel asunud üksused. Oli loodud hea eeldus nõukogude vägede pealetungi jätkamiseks kogu rindel Soome lahest Ilmeni järveni. Eesti kohale oli kerkinud ähvardav oht olla taasokupeeritud suure idanaabri poolt. Kartes 18. armee sissepiiramist hakkas saksa väejuhatus 21. jaanuaril vägesid tagasi tõmbama. Taganemist katsid eesti mehed eesotsas majorite Rebase ja Soodeniga. Major Alfons Rebase juhitud 658. pataljon kaitses armee ainust taganemisteed Novgorod-Luuga maanteel Sürgovo küla juures ja hiljem Luuga all Vaskovo küla juures edukalt. Antud lahingute eest teenis Rebane esimese eestlasena raudristi rüütliristi. 27. jaanuariks oli Leningradi blokaad murtud
endised Eesti Vabariigi poliitilised tegelased. Eriti püüti värvata neid isikuid, keda süüdistati nõukogude 8 korra vastastena. Nende värbamisel kasutati survemeetodeid, ähvardades värvatava perekond kas arreteerida või välja saata. Sellest pääseda oli võimalik ainult NKVD kaastöötajaks hakkamise teel. Peale sõja lõppu kasutas taasokupeeritud Eestis üsna sageli samasugust meetodit ka tollane KGB. Julgeolekuorganite määruste, instruktsioonide ja korralduste kohaselt kuulusid väljasaatmisele: natsionalistlike kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide nagu Kaitseliit, Isamaaliit j.t. aktiivsed liikmed koos perekondadega. endised kaitsepolitseinikud ja politseinikud ning vanglatöötajad. endised suurmaaomanikud, vabrikandid ja riigiaparaadi teenistujad. endised ohvitserid, kelle kohta olid olema kompromiteerivad materjalid.
n. "salajaste kaastöötajate" abi. Selliseid kaastöötajaid püüdis NKVD värvata kõigi kutseala töötajate hulgast, kaasa arvatud endised Eesti Vabariigi poliitilised tegelased. Eriti püüti värvata neid isikuid, keda süüdistati nõukogude korra vastastena. Nende värbamisel kasutati survemeetodeid, ähvardades värvatava perekond kas arreteerida või välja saata. Sellest pääseda oli võimalik ainult NKVD kaastöötajaks hakkamise teel. Peale sõja lõppu kasutas taasokupeeritud Eestis üsna sageli samasugust meetodit ka tollane KGB. Julgeolekuorganite määruste, instruktsioonide ja korralduste kohaselt kuulusid väljasaatmisele: natsionalistlike kontrrevolutsiooniliste 3 organisatsioonide nagu Kaitseliit, Isamaaliit j.t.aktiivsed liikmed koos perekondadega. endised kaitsepolitseinikud ja politseinikud ning vanglatöötajad. endised suurmaaomanikud, vabrikandid ja riigiaparaadi teenistujad. endised ohvitserid, kelle kohta olid olema kompromiteerivad materjalid
teatrielule laiemalt ning seejärel mõju teatriinimestele. Teatril on võimalus mõjutada publikut, kujundada mentaliteeti läbi kollektiivse kunstilise elamuse. Seetõttu pidi teater totalitaarses ühiskonnas muutuma rahva vaimseks (ideoloogiliseks) teejuhiks ja täitma religiooni hääbumisest järelejäänud tühimikku. Teater pidi olema publiku kasvataja, õpetaja ja tuleviku valgustaja, teater oli oluline propagandasõjas, mis käivitus taasokupeeritud Eestis. Teatrikunsti ideoloogiline eelisseisund Nõukogude Liidus ja vajadus teha see massidele kättesaadavaks tagasid ka Eestis teatritele aastail 1945–1948 märkimisväärse dotatsiooni, kokku 24,4 miljonit rubla (Hion 2002: 91). Hoopis teises ühiskonnas kasvanud ja koolis käinud teatriinimestel tuli uudse koolitaja rolliga kohaneda ja ise kõigepealt välkkiirelt ümber õppima asuda. Vabariigi kunstialaste töötajate
annaabi.ee 
