- Eesmärk on luua uued asurkonnad nende algses elukeskkonnas ning taastada liigi kadumise tõttu kahjustunud ökosüsteemid. - Uute populatsioonide loodusesse asustamine on väga tihti üsna kulukas, aega ja pühendumist nõudev ettevõtmine. Hästi kavandatud ja teostatud taasasustamine on sageli parim võimalus väljasuremise äärel või tõsises languses olevaid liike kaitsta. - Näiteks Eestis on alustatud euroopa naaritsa taasasustamisega Hiiumaale. Taasasustamist prooviti ka Saaremaal, kuid see ei õnnestunud, sest suurel saarel on rohkem rebaseid ning vee kvaliteet halvem. Tugiasustamine - See on olemasoleva asurkonna täiendamine uute isenditega, et selle arvukust ja genofondi suurendada. (Genofond ehk geenifond on populatsiooni kõik geenid ja alleelid.) - Üks tugiasustamise erijuhtum on nn teotav üleskasvatamine - loomi või ka taimi kasvatatakse tehistingimustes vaid nende kõige tundlikumas arnegujärgus (nt
hävitanud ka katk, näljahädad, haigused. Kergemini pääsesid Tallinna linn ja saared, mida ei vallutatud. • Sõja järel oli keeruline ka maa uuesti üles harimine – suur osa tööloomi (hobused ja härjad) olid hukka saanud. Sõjale järgnes ka näljahäda, mis laastas Eestit aastail 1601-1602 Rahvastik • Kui Rootsi vallutas Eesti, sai ta endale rüüstatud ja inimtühja maa. Seetõttu alustas ta 1630. aastatel Eesti alade taasasustamisega. Võeti uuesti kasutusele sööti jäänud põllud ja hüljatud hooned. Suur osa eestlastest vahetas elukohta. Et umbes veerandik eestlastest elas Saaremaal, kolis suur osa saarlastest mandrile, sageli sunniviisiliselt. • Peatselt hakati Eestisse inimesi sisse tooma ka välismaalt – uutele aladele toodi elama erinevast rahvusest talupoegi, kaupmehi ja kalureid – venemaalt, soomest, lätist, aga ka nt hollandist, šotimaalt jne. Maa oli tühi ja odav, Rootsi riik toetas
Sel eesmärgil tegutsevaid kalahaudejaamasid rahastatakse üldjuhul riiklike teadusuuringuprogrammide kaudu ning nende sihtrühmaks on üldjuhul põlised kohalikud liigid. Nii tegutsevad mitmed Euroopa kalahaudejaamad pärast vee kvaliteedi paranemist ja teatavate infrastruktuuriga seotud ümberkorralduste läbiviimist, mis annavad rändava eluviisiga liikidele tagasi liikumisvabaduse, näiteks jõgede taasasustamisega lõhe ja tuuraga. Sellised avalikku huvi pakkuvate küsimustega tegelevad kalahaudejaamad võivad osaleda ka merevarude rikastamise projektides. Sellise tegevusega hakati tegelema XIX sajandil ja see seisneb loodusliku kalavaru tugevdamises kalahaudejaamast pärinevate noorkaladega, et säilitada kalandusest sõltuvat majandustegevust. Sellise rikastamisega on tegeldud näiteks Läänemere lõhe või Põhjamere hariliku merekeele puhul
annaabi.ee 
