õppimine. Noor Andres tahtis kogu aeg jõudu proovida ja rähelda, Indrekule meeldis aga unistada. Nende ärplemise pärast saab Mari kord põllul Indreku visatud (Andresele määratud) kiviga vastu külge ning see jääb korduma läbi teose kui süütunde sümbol. Indrekule ei meeldinud üldsegi maa elu, ta tahtis linna elama minna. Teises osas oli kogu tähelepanu suunatud Indrekule ning sellel, kuidas ta Taaralinnas Mauruse koolis õppis. Indrek tahtis ennast väga harida, aga ta elu ei sujunud hästi, ta oli vaene ja pidi elama pööningul. Indrek aitas ka direktorit ja teisi nooremaid õpilasi ning tegi mitmeid majatöid. Ta sai selle kõigega hakkama ja oli ise ka hea õpilane. Teises osas toimub Indreku võitlus jumalaga. Kui Indreku isa õpetas poissi nii nagu piibel seda käskis, siis nüüd järsku pööratakse Indreku elutõed peapeale. Koolis õpetatakse, et taevas on tähed ja planeedid.
kindlameelsusega isa veendes. Suurim hoop Andresele on kõnelus noore Andresega, teda kroonu rongi peale saates - tuli välja et nii kindlaks peetud Andrese Vargamäele tagasi ja peremeheks tulemine on hoopis kahtluse all, noormees näeks heameelega maailma ja elaks oma elu võimalikult kaugel kodukoha soodest ja rabadest. Nii nagu lõppeks ka paremad ajad Vargamäel. Indrek tunneb seda kõige selgemini. Teine osa Teine osa räägib tervenisti sellest, kuidas Indrek on Taaralinnas Mauruse koolis (tegelikult Hugo Treffneri gümnaasium) õppimas. Tema rahapuuduse tõttu peab ta elama pööningul ("Siberis") koos teiste kõige vaesemate koolipoistega ja lisaks veel ka vanale Maurusele abiks olema, nooremaid õpilasi järele aidates ja mitmesuguseid majatöid, kaasaarvatud lauakatmine ja ukseavamine (ka öösiti) tehes. Aga ta võtab seda ise suht rahulikult, on hea õpilane ja saab muidugi hakkama, ka sotsiaalselt. Ta tutvub Mauruse tütre, Miralda/Rimalda/Ramildaga, keda
Eesti rahvas kuulis „oma” laulujumalast esimest korda ajalehest: 1858. aastal kirjutas Vanemuisest jt. ebajumalatest Tallorahwa Postimees (nr. 37) ja 1866. aastal avaldas Perno Postimees (nr.3, 24, 25) ümberjutustuse Faehlmanni müütidest.Vanemuise nimi kõlas ka „Kalevipojas”, kuid isegi selle nn. rahvaväljaande (1862) levik jäi tagasihoidlikuks. Suurem mõju oli koorilaulul, eriti Vanemuise lauluseltsil, mis asutati 1865. aasta jaanipäeval Taaralinnas Tartus. 1866. aasta saksa laulupeol Tallinnas, millest võtsid osa ka eesti koorid eesti lauludega, istus kostümeeritud Vanemuine kandlega rongkäigu auväraval ja kinnitas iga koorilipu otsa lillepärja, tema kõrval aga puistasid lauljatele lilli valges riides Koit ja Hämarik. Kristjan Jaak Peterson mainis laulujumalat, kelle lähedaseks vasteks on soome Waine-möinen. Siit tulenevalt esitas Faehlmann oma saksakeelseis eesti
annaabi.ee 
