TITAAN Titaan on looduses üks levinumaid elemente. Tema suhteline sisaldus maakoores on kuni 0,6%, jäädes sellega alla ainult alumiiniumile (8,1%), rauale (6,0%) ja magneesiumile (3,0%). Kuigi titaan avastati juba 1791. aastal William Gregori poolt Inglismaal, õpiti keemiliselt puhast metalli eraldama alles 20. sajandi alguses. Tööstusliku puhta titaani saamise protsess loodi 1940.aastal Saksamaal. See seisneb titaani tetrakloriidi TiCl taandamises magneesiumiga kõrgel temperatuuril, 800 °C. Seda meetodit kasutatakse ka 4 tänapäeval titaani tootmisel. Titaani saadakse maakidest, millest põhilisteks on rutiil ja ilmeniit, milles ta esineb oksiidi TiO kujul. Kuigi teda leidub maakoores palju, on teda raske maakidest redutseerida. 2 Probleemid tema taandamisel tema ühenditest on seotud nende väga suure keemilise inertsusega,
kõigutada. Prantsusmaal oli Mallarmé ilmselt esimene, kes nägi ja aimas täies ulatuses ette vajadust asendada see, keda seni oli peetud keele valdajaks, keele enesega; tema nagu ka meie arvates on kõnelejaks keel, mitte autor; kirjutada tähendab saa vutada eeldatava ebaisikulisuse kaudu -- mida ei tohi mingil juhul segamini ajada realistliku kirjaniku kastreeriva objektiivsusega -- olukord, kus tegutseb, ,,toi mib" ainult keel, mitte ,,mina": kogu Mallarmé poeetika seisnebki autori taandamises kirjutuse kasuks (mis tähendab, nagu hiljem näeme, tema koha loovuta mist lugejale). Valéry, kes oli takerdunud ,,mina"psühholoogiasse, küll mahendas Mallarmé seisukohti märgatavalt, ent tuginedes oma klassitsismihuvi ajel retoorikaõpetusele, õõnestas ja naeruvääristas pide valt Autori tähtsust, rõhutades tema tegevuse keelelist ja justkui ,,etteaimamatut" iseloomu; kõigis oma proosateostes astus Valery välja kirjanduse sõnalise põhiolemuse eest, mille kõrval
Olukorra võtab kokku ja edasise käsitluse aluseks saab tõdemus, et ühest, täpset, kõikehõlmavat, üldtunnustatud õiguse definitsiooni õigusteadus ei tunne. See on ka arusaadav, sest mingil kirjeldusel on pea võimatu asendada niivõrd keerulist nähtust, mida loovad suured inimhulgad ja millest iga inimene on ehk suuteline hoomama vaid mingeid fragmente. Õigust on püütud kirjeldada erinevate meetoditega. Näiteks substantsiaalse reduktsiooni teel, mis seisneb uuritava nähtuse taandamises mingitele olemuslikele, relevantsetele ja selgelt eristatavatele alustele; ning kontseptuaalse reduktsiooni teel, mille “olemuseks on üksikmõistete klassifitseerimine ja kategoriseerimine, eesmärgiga suurendada kirjeldatavate mõistete mahtu ja seeläbi neid lihtsustada, vähendamaks kirjelduse üldist (füüsilist) mahtu”. Viimatinimetatud kontseptuaalse “reduktsiooni eesmärk on sisuliselt episteemiline suurendada kirjelduse seletusjõudu ja lihtsustada arusaamist
Olukorra võtab kokku ja edasise käsitluse aluseks saab tõdemus, et ühest, täpset, kõikehõlmavat, üldtunnustatud õiguse definitsiooni õigusteadus ei tunne. See on ka arusaadav, sest mingil kirjeldusel on pea võimatu asendada niivõrd keerulist nähtust, mida loovad suured inimhulgad ja millest iga inimene on ehk suuteline hoomama vaid mingeid fragmente. Õigust on püütud kirjeldada erinevate meetoditega. Näiteks substantsiaalse reduktsiooni teel, mis seisneb uuritava nähtuse taandamises mingitele olemuslikele, relevantsetele ja selgelt eristatavatele alustele; ning kontseptuaalse reduktsiooni teel, mille "olemuseks on üksikmõistete klassifitseerimine ja kategoriseerimine, eesmärgiga suurendada kirjeldatavate mõistete mahtu ja seeläbi neid lihtsustada, vähendamaks kirjelduse üldist (füüsilist) mahtu". Viimatinimetatud kontseptuaalse "reduktsiooni eesmärk on sisuliselt episteemiline suurendada kirjelduse seletusjõudu ja lihtsustada arusaamist." (Rosentau 2004, lk 14)
annaabi.ee 
