Laadoga järv Stella Salu 8.Klass T ilsi Põhikool Asukoht Iseloomulikud tunnused Laadoga rannajoon on sopiline. Loodeosas on palju kitsaid poolsaari ja skääre. Järve kaguosas on Volhovi laht, kuhu suubuvad Volhovi ja Sjassi jõgi. Suurimad saared järves on Valamo ja Konevets. Kagurannikul Sviri suudmes asub Voltsi Nossi neem ja lõunarannikul Voronovi neem. Laadogast voolab välja Neeva, mille kaudu järvel on ühendus Läänemere Soome lahega. Laadogasse sisse voolavaist jõgedest on suuremad Volhovi, Sviri, Sjassi, Pasa ja Vuoksi jõgi. Järve valgla pindala on 70 120 km². Kliima Kliima Laadoga piirkonnas on mõõdukalt külm. Keskmine aastane sademete hulk on 610 mm. Järv on kõrgeim juunis ja juulis ning madalaim detsembris ja jaanuaris, selle keskmine
sajandil. Peale 13. sajandit vepsalasi enam ajalooallikates ei mainita. 1929. aastal tutvustas uuesti A. J. Sjörgen vepsalasi teadusmaailmale, kui ühe soome-ugri rahvana. Vepsalaste elamispaik ulatus arvatavasti sel ajal Laadoga kagurannikult Valgjärveni. I ja II aastatuhande vahetumisel liikusid vepsalased põhja poole, üle Sviri jõe. Sinna poole minnes segunesid nad karjalastega ja tänu sellele sai karjalaste keel endale juurde kaks murret: aunuse ja lüüdi murde. 9. sajandil osalesid vepsalased Kiievi-Vene loomisel. See riik asus tänapäeva Venemaa, Valgevene ja Ukraina aladel ja riigi keeleks oli vanavene keel, mis ilmselt slaavistas teatud osa vepsa keelest. Peale 13. sajandit said vepsalastest riigi talupojad, lõuna pool aga mõisa talupojad. Kapitalism tungis vepsalaste ellu 19. sajandil.
sajandi idagooti ajaloolane Jordanis, kes kirjutas muuseas rahvast nimega Vas või Vasina. Vene kroonikais esinevad vepslased (ves´) alates 9. sajandist. Vepslaste asuala ulatus tollal ilmselt Laadoga kagurannikult Valgjärveni. Neil olid kaubasidemed varjaagidega (Staraja Ladoga, Beloozero) ning nad osalesid Kiievi Russi loomisel. Selles riigis pääses domineerima vanavene keel ning vepsa eliit ilmselt slaavistus. I ja II aastatuhande vahetusel liikusid vepslased põhja poole, üle Sviri (vepsa Süvar´) jõe. Saame põhja poole surudes segunesid vepslased karjalastega (tekkisid karjala keele aunuse ja lüüdi murre). Lõunas võis vepslaste asuala ulatuda Vesjegonskini tänase Tveri oblasti kirdenurgas. Pärast 13. sajandit vepslasi enam ajalooallikais ei mainita. Nad integreeriti Vene riiklikesse struktuuridesse (Kiievi Russ, Novgorodi feodaalvabariik, Beloozero vürstkond, Moskva suurvürstiriik) ja tasapisi said neist õigeusklikud
Järve voolab arvukalt suuri jõgesid, näiteks Volhovi, Sjassi, Vuoksi jõgi. Laadogast voolab välja Neeva jõgi, mis suubub Soome lahte. Järve rannajoon on sopiline, paljude lahtede ja skääridega. Järves on üle 500 saare. Loode-Venemaal Karjalas asuv Äänisjärv (Onega) kuulub Atlandi ookeani vesikonda. Selle põhjarannik on kaljune, mitmete lahtedega. Lõunarannik on laugem. Äänisjärve suubub 58 jõge, välja voolab ainult Sviri jõgi. Veeteed, sealhulgas Valge mere-Läänemere kanal, ühendavad järve Valge mere, Läänemere ja Volga vesikonnaga. Järve idakaldal asuvad kuulsad Äänisjärve kaljujoonised - avastatud on 24 leiukohta üle 1200 joonisega. Rootsi kaks suuremat järve Vänern ja Vättern tekkisid umbes 10 000 aastat tagasi, pärast viimast jääaega, kui Antsülusjärve piirkonnas toimunud maakerked nad lahutasid. --- 79
annaabi.ee 
