· Coleman Hawkins- tenorsaksofonist · Paul Whiteman- tantsuorkestri juht · Eddie Lang- kitarrist Duke Ellington · 1899- 1974 · Pianist · Orkestrijuhataja · Kõigi aegada viljakamaid ja mõjukamaid jazz´i heliloojaid · https://www.youtube.com/watch?v =cb2w2m1JmCY Fletcher Henderson · 1898- 1952 · Pianist · Orkestrijuhataja · arranzeeringud panid aluse suurte svingorkestrite repertuaarile · Ta jagas orkestri pilligruppideks ja lõi nende efektse vastandamisega Chicago jazz · https://www.youtube.com/watch?v=y_NJzXY7S8o · https://www.youtube.com/watch?v=faOvAO4SRY8 · https://www.youtube.com/watch?v=KbrtlkUzoak Kasutatud kirjandus · http://oismae.tln.edu.ee/bw_client_files/oismae/public/img/File/jazzmuusika.pd f · ,,Muusikaõpik 9.klass" Aive Skuin, Karolina Sepp
Svingi harmoonia erines eelnevate jazzi alaliikidega lih tsama, ker-gema ja euroopalikuma harmoonia poolest BIGBÄNDID Svingiajastul kujunesid välja uut tüüpi jazz-koosseisud bigbändid Põhjuseks oli vajadus suuremate ning võimsama kõlajõuga orkestrite järele, mis kõlaksid hästi suurlinna uutes tantsusaalides ja meelelahutuskohtades Arranžeerimispõhimõtted suurele koosseisule töötas välja mustanahaline pianist ja orkestrijuht Fletcher Henderson Svingorkestrite pillimehed olid head nooditundjad, seetõttu kõlab bigbändi muusika elegantselt ning väljapeetult FLETCHER 1897- HENDERSON 1952 BIGBÄNDI KOOSSEIS 3-4 TROMPETI T 2-4 RÜTMIGRU TROMBOO PP NI 4-5 SAKSOFON I KUULSAID SVINGMUUSIKUID
klaver, kitarr, kontrabass ja trummid. kokku 12-17 pillimeest. Mustanahaline pianist ja orkestrijuht Fletcher Henderson töötas välja arranzeerimispõhimõtted suurele koosseisule. Pillide jagunemine sektsioonidesse võimaldas neid omamoodi tämbriliselt vastandada. Saksofonide ja vaskpillide rühma ,,vestlus" meenutas afroameerikalisust muusikast tuntud eeslaulja ja koori dialoogi. Rütmigrupi hooleks jäi svingilikult õõtsuva pulsi hoidmine. Svingorkestrite pillimehed olid head nooditundjad, seetõttu kõlab bigbändi muusika elegantselt ning väljapeetult. Svingis sulasid ühte kaks tendentsi- orkestraalne ja solistlik. Solisti pillitämber kõlas bigbändi toetusel säravamalt kui kunagi varem, seetõttu kerki 1930. aastatel esile ka palju suurepäraseid instrumentaliste. Orkestrijuhid valdasid nii pillimängu, kompositsiooni- kui ka arranzeerimistehnikat.
Seda aega 1920. aastate lõpust ülejärgmise kümnendi alguseni, kui ilmus uus stiil bebop, kutsutakse sageli täiesti põhjendatult ka big- bändide kuldajaks (Golden Era) – aastatel 1937–1943 oli USA-s 43-st üle miljonilise läbimüügiga heliplaadist 29 ehk 67% suurte orkestrite sissemängitud instrumentaalpalad, neist 9 Artie Shaw’, 7 Glenn Milleri, 4 Jimmy Dorsey orkestritelt (Gillett 1971: 367). Kohati karedakoelise traditsionaalse džässi 45 asemele asusid suurte svingorkestrite elegantsed harmooniad, virtuoossed soolod ja lihvitud koosmäng koos uudse rütmika – svingiga. Sellega on seotud ka esmapilgul vastuoluline nähtus – koos bigbändide tähtsuse kasvuga muutusid tähtsamaks ka üksiksolistid. Nii olid 1930. aastad ka suurte solistide ajajärk: tenorsaksofonistid Coleman Hawkins ja Leon Chu Berry, altsaksofonistid Benny Carter ja Johnny Hodges, pianist Teddy Wilson ja tõenäoliselt kuulsaim svingmuusik, “svingi kunin- gas” klarnetist Benny Goodman.
annaabi.ee 
