Tänase Austria territooriumi, mis oli asustatud juba eelajaloolisel ajal, haaras enda valdusse Rooma riik, mis leidis aga viimaks oma lõpu rahvaste rände tormilises keerises. Umbes 800. aastal peale Kristust asutas Karl Suur Doonau ja Drau jõgede vahelisel alal Karolingide maa, kaitsmaks seda avaaride rünnakute vastu. 976. aastal läänistasid Babenbergid selle territooriumi, mis 1156. aastal nimeti ümber hertsogkonnaks. Dünastia väljasuremise tõttu sattus Austria hertsogiriik Svaabimaalt pärit Habsburgide kätte. Viimased ehitasid osavat abiellumis- ja liitumispoliitikat ajades üles maailmariigi. Alates 15. sajandi keskelt kandsid Habsburgid pea pidevalt Püha Rooma Riigi keisrikrooni. 1522. aastal jagunes Habsburgide dünastia hispaania ja austria liinideks. Viimane omandas tänu 1526. aastal jõustunud pärimislepingule Böömimaa ja Ungari ning sellega pandi nurgakivi hilisema paljurahvuselise riigi tekkele. Türklaste tagasitõrjumisega 16
gootikatedraaliga. Edasi asutas Charles IV Caroline’i ülikooli, kuhu toodi ühed Euroopa tuntuimad ja parimad õpetlased ning mille õppekava modelleeriti meenutamaks Pariisi ülikooli. 12 samal ajal asutas ta ka kunstnikele gildi, et garanteerida kunstile õukonnale vastav tase. (Snyder 1985: 23) Arrase Matthias kutsuti ehitama uut Saint Vituse katedraali, kus töö katkes 1352. aastal tema surma tõttu. Tema asemel kutsuti Peter Parler Svaabimaalt, kes oli juba tuntust kogunud modernse gootika ehitamisel. Ta oli suure töökoja juht. (Snyder 1985: 24) Katedraal ise on hea näide toretsevast gooti arhitektuurist. Parleri eluajal ehitati valmis vaid kooriosa, kus peamiselt domineerib robustne realism ja monumentaalsus. (Snyder 1985: 25) – seal on muuhulgas ka Charles IV ja tema poja ning kolmanda ja neljanda naise portreebüstid. Katedraalis oli umbes 60 altarimaali, mis kinnitati altaritele
toomkapiitli õigusi. Nad kaebasid rae isetegevusest piiskop Blankenfeldile, kes asus otsustavalt tegutsema. Blankenfeld vandus, et ta kaotab pigem 5 või koguni 10 sõrme, kui talub enda linnas luterlikku jutlustajat. Ta asus raadi igati survestama ning et linn Tartu piiskopkonna vasallidelt toetust ei saanud, siis pidigi ta viimaks järgi andma. Marsow saadetigi Tartust välja ja ta asus elama ja jutlustama Tallinna. Järgmisena saabus Tartusse Svaabimaalt pärit kasuksepp Melchior Hofmann (1495- 1543), kes oli Liivimaa reformatsiooni kahtlemata kõige markantsem tegelane. Teda on nimetatud ka ,,Liivimaa prohvetiks" ja ka ,,Hollandi anabaptismi isaks." Ilmelt 1522. aastal, kuuldes Lutheri õpetust, innustus sellest jäägitult ja võttes kaasa oma käsitöökohvri, asus rändjutlustajana teele, eeskujuna apostel Paulus. Jõudis 1524. aastal Tartusse, olles eelnevalt
annaabi.ee 
