laps ning abiellus Jaan Pinnaga, olles ise palju noorem, kui ta mees. Surres jättis isa Pinna koos emaga üksi, kuna ta ema teised üheksa last olid kõik varem ära surnud: õde 18 ja vend 21 aasta vanuses, teised varem. Surmade põhjuseks oli 3 tiisikus. See tuli sellest, et nad elasid väga niiskes ja tervisevastases ümbruses. Pärast isa surma viis tema võõrasõde teda Peterburi ligidale suvituskohta, nii et noor Paul sai samasugusest saatusest hoiduda. Talveks saadeti ta tagasi koju. Ta õppis Tallinna Linnakoolis, kus sai sõpradeks Theodor Altermanniga, kes hiljem samuti ,,Estonias" tegev oli. Esimese lavakogemuse saigi ta seal koolis. Pidudel esinedes jäi ta silma õpetaja Aleksander Tammele tulevasele ,,Esto- nia" seltsi esimehele. Paul Pinna hakkas kornetit mängima ja sattus asjaarmastajate orkestrisse ,,Esto- nias"
Selleks tekkisid laste suveasutused. Neid organiseerivad harilikult eraseltsid, kuna omavalitsused neid tublisti toetavad. Praegu on kaks viisi olemas, kuidas lapsi suveks maale paigutada: 1) antakse väike arv lapsi (2-8) kellegi maapidaja juurde suveks kosuma. Lapsed on seal nagu perekonna omadki lapsed. Halbadeks külgedeks on see, et tihti puudub järelvalve ja nende toitmine on kehvapoolne. 2) saadetakse suurem rühm lapsi (60-100) kuhugi suvituskohta, kus sündsad ruumid üüritakse. See viis lubab rohkem rõhutada laste tervislikku ja kasvatuslikku külge. Koht olgu puhas ja kuskil vee, metsa, mäe ligidal. Vanemad lapsed kui 16- aastased ei kuulu enam koolilaste hulka. Neid ei võeta suveasutustesse. Ka vaimliselt nõrgad ja psühhopaatiliste kalduvustega lapsed ei kuulu suveasutustesse. Suveasutust juhatab õpetaja, kellel on mitu abilist. Laste toitmine peab olema korralik. Neile peab 4 korda päevas süüa andma. Suvel 1925. a
Patrulli juht, prantslasest esimese klassi leegionär oli kohe surma saanud, teine leeginär ja 3 partisani olid haavatud. Tänu meie vaheletulekulo saime kõik haavatud ja langenu posti tagasi tuua. Neid rünnanud terroristide salk läks jooksu. Varustuse osas kaotasime ainult ühe vana püssiloksu. See vahejuhtum tõi mulle autasuks prantsuse sõjaristi (Croix de Guerre). 1947.a. aprillikuul sain esimese pikema (2 nädalat) puhkuse Kambodzasse, Siiami lahe rannal asuvases suvituskohta Keppi. Tookord valitses Kambodzas veel täielik rahu ja khmeerid ei olnud endid lasknud kaasa tõmmata punasest prantsusevaenulikust propagandast. Mul oli olnud juba varemgi võimalusi sõita Phnom-Peni, Siem Reapi ja teistesse linnadesse, kuid seda teenistuses olles või eskortidega. Nüüd puhkuse ajal avanes mul laiem võimalus imetleda näiteks endiste khmeeride kuningate pealinna An-gor Vatti tema pagoodade ja templitega, ehitatud alates 889 a
annaabi.ee 
