mõisale, nii et kogu Nõmme ala läks Jälgimäe mõisa koosseisu. 1825 ostis Jälgimäe mõisa Peter von Glehn. 1872. aasta kevadel ja suvel sõitsid erirongid mööda Tallinna– Paldiski raudteed Tallinnast väljasõitudeks Mustamäe nõlvadele, mida hüüti Sinisteks mägedeks. Rongipeatust, milleni sõideti, nimetati peatuseks 7. verstal. Hiljem nimetati see Nõmme peatuseks. Jälgimäe mõisa omanik Nikolai von Glehn hakkas selles populaarses suvituskohas välja andma suvilakrunte. Praegu kuulub Glehni loss Tallinna Tehnikaülikoolile ja on seetõttu pikkade traditsioonidega tudengielu keskus Tallinnas. Glehni loss Nicolai von Glehn Nõmme rajaja, Jälgimäe mõisnik Nicolai von Glehn sündis 16. juulil 1841 Jälgimäe mõisas. Nooruses õppis ta Tartus ja Saksamaal majandust, arstiteadust, filosoofiat ja arhitektuuri. Linna rajamine männimetsasele alale Mustamäe klindi ja
Tollel ajal pidi kunst tegelema igavikuliste probleemidega, mitte hetkelisusega. Monet' suurim soov oli välja arendada oma kunstilaad, mis väljendaks tema isikupära, tema aistinguid, mitte teiste kunstnike isiksust.. Inimesed peavad olema vabad, et otsustada nii pakju kui võimalik ise, ilma kõrvalise vahelesegamiseta või mõjuta. Tema maalimis viis väljendas usku individualismi ja enesemääratlusse. Tema maalides mis ta tegi Seine'i äärses suvituskohas on inimeste kompositsioon asetatud nii nagu oleks vaataja just sinna nende keskele sattunud. Kindla kompositsioonilise telje ja struktuuri puudumine. Kujutab motiivi pidevas liikumises (kiire, rahutu pintslilöök), aga see on tema, kontrolli all. Aistingut tabamas Maalis oma maale mitmest visandist kokku ja tema osadel töödel ongi näha ebaloomulikke üleminekuid justnagu oleks ühes teoses mitu pilti. Ta eelistas oma kohapeal tehtud tööd,
gukaaslast Arnold Tölpi, kes sai surmavalt haavata Cao-Langi piirkonnas ja kadus haavatuna ühte kanalisse. Tölbiga trampisime ja seiklesime Tallinnast Saaremaani välja Eestist taandudes. Teine eestlane. Evald Kink langes Tonkinis Hung Yeni toetuspunktis kuulipildurina punaste rünnaku ajal. Sain lõppeks uue teenistuskoha Marokosse, jällegi ühe rügemendi muusikagruppi, kus leidsin ees mitmeid kaaslasi Indo-Hiina päevilt. Pärast pikemat puhkust Maroko pealinna Rabati lähedal asuvas suvituskohas algas uus teenistus, mis seekord möödus ainult muusika tähe all ja kestis kaks aastat. See teenistus toimus vanas kuulsas Maroko linnas Fez'is. Lahingud olid nüüd lõplikult selja-taga ja nii panengi Leegioni-elamuste kirjeldamisele punkti. (Lõpp.) Aks. VÕÕRLEEGIONÄRINA INDO-HIINAS (1) Koostanud E. Lillemaa andmeil Snaiper Eesti sõjameestel on tulnud ajaloo vältel võidelda endist mitteolenevate olukordade tõugatuna