sajandiks, mil tema püha hakati tähistama 29. septembril. Keskajal oli mihklipäev suur usupüha. Paljudes Euroopa maades langes see lõikuse ajale. Tekkisid mihklipäevaga seotud rahvatraditsioonid. Mihklipäev eesti rahvakalendris Eesti rahvakalendris tähistati mihklipäeva 29. septembril Juliuse kalendri järgi, millele Gregoriuse kalendris praegu vastab 12. oktoober. Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid.
jaanuar). Põhja- Eestis õeldakse aga tõnisepäev (17. jaanuar) , Lõuna-eestis küünlapäev (2. veebruar). · Kliimakalendri taliharja suvepoolne vastasdaatum on 13. juuli, mis kannab kaksiknimetust: maretapäev ja karusepäev. · Aastat neljaks jaotavate vastasdaatumite paare (14. jaanuar- 13. juuli ning 14. aprill- 14. oktoober) tuleks käsitada kui taimekasvu. Ja kliimakalendri sümbioosi. ELATUSALAD KALENDRIPÄRIMUSES. · Suvepoolaasta tähtpäevadest on jüripäev kõige ,,töisem". · Kõige peomeelsemad on suvistepühad, nende puhul on töömured ja argielu peaaegu tähtsusetud. · Suviseks pööripäevaks pidid kapsad istutatud olema, arvati, et muidu ei pööta (ei kasvata) nad päid. · Jaanipäevaks pidi rukkikesale sõnnik veetud ja sisse küntud olema. Alustati heinategu. · Lõikusaja ning sügissuve algus on jaagupipäev (25. juuli). Annepäeval (26.
3.2. Eesti sügisesed tähtpäevad Eestis on selptembris 1. septembril teadmiste päev. Lapsed lähevad peale suvepuhkust kooli. See on rõõmus päev, peetakse aktuseid, on rongkäigud. I klassi lastele antakse pidulikult üle aabitsad. Õpetajatele viiakse lilli. Üks tähtsaid rahvakalendri tähtpäevi septembris on mihklipäev 29. septembril. Mihklipäev lõpetas jüripäevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedetud liha ja verikäkke- kõik lambast. Mõnel pool tapeti ka kodulinde. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist
Pajuokstega urbitakse siis teineteist, enamasti lapsed vanemaid, kes veel voodis on. Urbimise laul on Tartu pool järgmine: Urvin, urvin uue kuue, värvin valge kasuka. Muna mulle urvimast ja kakku kaua hoidemast. Aastast urvin ja nädalast võlgu." Viimase lausega on mõeldud seda, et urvaoksaga löömise hea mõju püsis kogu aasta, võlg pühademuna näol tuli aga tervistava urbimise eest tasuda juba nädala pärast. Jüripäev Jüripäev (23. apr.) on talurahva majanduskalendri suvepoolaasta alguse tähis. Siitpeale arvestati suvetööde algust. Eriti Kagu-Eestis, kus veneõigeusu mõjuliste tavade järgi oli püha Georg (Jüri) karja kaitsjaks, lasti kari esimest korda välja nimelt jüripäeval. Karja juures askeldas kogu pere. Loeti hundisõnu, karjasele tuletati meelde käitumisreeglid, anti kaasa karjavits, mis tuli õhtul jälle koju tuua siis pidid loomad kogu suve ilusti koju tulema. Mõnel pool keelati karjasel sarve või
annaabi.ee 
