mõneks päevaks maale. Seal olid nad teinud pajupille. Nii said kõik omale pillid. Sel kevadel aga taat ei tule, taat oli surnud. Joonas istus akna all ja mõtles. Tal tekkis ootamatu mõte. Poole tunni pärast läheb jaamast rong maale. Ta kirjutas kirja ja oligi läinud. Maal läks ta kuuri, seadis ennast valmis ja läks pajupilli meisterdama. Ta tegi kõik nii nagu taat, aga heli ei tulnud. Ta oli väga tige. Äkki kuulis ta pillihäält, ta kujutas seda endale ette. Suvehommik. Isa läks lastega matkale. Ujuti rabajärves ja vaadeldi loodust. Ööbiti telgis ja nad kohtusid rebasega. Isa jutustas lastele loo soovaimust. Jutus muutusid mahakukkunud mündid murakateks. Järgmisel suvel otsustasid nad kindlasti tagasi tulla. 11 Eno Raud Sipsik Illustreerinud Edgar Valter, „Eesti Raamat“1962 Mart ja Anu on vend ja õde
mind jälgis kuu kui surin sinusse suur nukker kuu - kus on ta nüüd 39 külm vari langes pilveservale kus on su suu - kus on ta nüüd mind hoiab kinni hele päev mind hoiab kinni pime päev mu soontes sinu vere kullesed neil kevadhommik on - mu soontes - (sinu) hele päev mu huultel sinu huulte liblikad neil suvehommik on - mu huultel - (sinu) hele päev Refrään on varju hämaruses naeratus suur läbipaistev kuu - ma tean ta jälgib sind sa püüad varjata end minu unenäos külm naer mu unne lõikab - kõlisev kui klaas Nüüdisproosa Demokraatia taassünniga kaasnes hulk kõrgetasemelisi proosateoseid. 1980.-90. aastate vahetusel domineeris veel vanem põlvkond eesotsas Jaan Krossiga. Tema ajaloolistel romaanidel on lai lugejaskond ("Wikmani poisid"). Kross, Traat ja
paljajalu -- kõik need suured ja tähtsad juhtumised, mis aga mitte Gabrielisse ei puutunud, olid Agnese meelest otsekui ara kustutatud. Heameelega oleks Agnes nagu plika-põlves läbi metsa lipanud, laulnud ja hõisanud, aga ta tuletas meelde, et «tema» hästi varjul ja 278 vakka oli käskinud olla. Sõnakuulelikult mässis Agnes end Gabrieli pika ülikuue sisse, istus kännu otsa ja jäi vagusalt ootama. Gabriel viibis kaua. Päike oli juba kõrgele tõusnud, kena vaikne, kuldne suvehommik kätte jõudnud, metsas tuhanded hääled sumisemas, aga Gabriel ei tulnud ega tulnud. Agnese süda hakkas valutama. Vahetpidamata kuulatas ja vaatas ta sinnapoole, kus ta mõisa teadis olevat. Mitmel korral arvas ta kuivanud raagude prõginat kuulvat ja kargas siis rõõmsa ehmatusega püsti, aga ikka oli see eksitus. Rõhuv, kipitsev- ahastus täitis aegamööda Agnese hinge, kõhutavad pildid libisesid ta vaimusilma eest mööda. Kordagi ei mõtelnud ta sellele, mis temast
annaabi.ee 
