ees enam vabandama. Tont temaga! Kirjutan talle kirja ega hakka enam ise tulema! Jumala eest, ei hakka!" Nii mõtles Tservjakov koju minnes. Kirja ta kindralile siiski ei kirjutanud. Mõtles, mõtles ega suutnud kuidagi seda kirja välja mõelda. Tuli järgmisel päeval enesel seletama minna. ,,Ma käisin eile teie ekstsellentsi tülitamas," pomises ta, kui kindral oma küsivad silmad tema poole tõstis, ,,mitte sellepärast, et pilgata, nagu te suvatsesite öelda. Ma vabandasin sellepärast, et piserdasin teid aevastades.. aga pilgata ma ei mõelnudki. Kas mina söandaksin pilgata? Kui meie hakkaksime pilkama, siis poleks ju kõrgete isikute vastu iial mingit austust...siis poleks..." ,,Käi välja!!" kraaksatas äkki kindral, kes oli läinud siniseks ja vabises. ,,Kuidas?" küsis Tservjakov sosinal, uimasena hirmust. ,,Käi välja!" kordas kindral, trampides jalgadega. Miski rebenes Tservjakovi kõhus
" "Ja ikkagi..." "Jah? "Ma tahan temaga tutvuda..." "Mida? See pole võimalik! Mitte keegi ei peaks seda heaks, kui teaks!" "Just! Sellepärast keegi ei võigi teada!" "Mademoiselle?" "Võta riidest lahti, Cosquette!" Juliette pani aknale kardinad ette ja ukse riivi. "Nii," lausus ta seejärel, "Ja nüüd vahetame kleidid! Mina saan sinu valge ja sina minu tumesinise!" "Aga Mademoiselle!" ehmus teenijanna, "Kui isand teada saab, et te suvatsesite lossist lahkuda, ja seda veel omal käel ja sellistes riietes, siis...ma saan ju karistada! Viisteist pitsahoopi oleks vähim!" Juliette naeris ja lausus: "Seda nüüd küll ei juhtu, kulla Cosqette! Sest mitte keegi ei saa minu "seiklustest" teada!" "Olete kindel?" "Aga loomulikult!" Tüterlapsed vahetasid kleidid nüüd jõudis aeg soengute kätte: Cosquette keeras oma tuhmblondid juuksed krunni ja Juliette lasi omadel vabalt langeda. Kaunid pruunikas-
aga kössitas kõhetuna taburetil, nina terav ja suu lahti, profiilis väga sarnane linnuga, kes tahab juua. ,,Mnjah... Nii..." lausu velsker aeglaselt ja õhkas. ,,Influentsa, aga vahest ka palavik. Nüüd mässab linnas kõhutõbi. Mis teha? Eks ole eit juba elanudki, tänu jumalale... Kui vana ta sul on?" ,,Aasta pärast seitsekümmend, Maksim Nikolaits." ,,Nojah. Eks ole elatudki. Aeg teistele ruumi teha." ,,Muidugi, üsna õigesti suvatsesite tähendada, Maksim Nikolaits," ütles Jakov, viisakuse pärast naerdes, ,,ja täname väga sügavalt teie lahkuse eest, kuid lubage teile öelda, iga putukas tahab elada." ,,Paljugi mis!" ütles velsker niisuguse tooniga, nagu oleks temast olenenud, kas eit elab või sureb. ,,Noh, kulla mees, pane talle pähe külmi kompresse ja anna neid pulbreid kaks tükki päevas. Aga nüüd hüva päeva, bonzuur." Jakov nägi ta näost, et lugu on paha ega aita siin enam mingid pulbrid; talle oli nüüd
annaabi.ee 
