tükki päevas. Aga nüüd hüva päeva, bonzuur." Jakov nägi ta näost, et lugu on paha ega aita siin enam mingid pulbrid; talle oli nüüd selge, et Marfa sureb üsna varsti, kui mitte täna, siis homme. Ta müksas velskrit kergelt küünarpeaga, pilgutas silma ja ütles tasa: ,,Talle võiks kuppu panna, Maksim Nikolaits." ,,Pole mahti, pole mahti, kulla mees. Võta oma eit ja mine jumala nimel. Hüva päeva." ,,Olge nii lahke," palus Jakov. ,,Suvatsege ise teada, et kui temal, ütleme, kõht valutaks või seal sisikonnas midagi, noh, siis pulbrid ja tilgad, aga nüüd istub ju külmetus ta sees" Külmetuse korral on esimene asi- verd lasta, Maksim Nikolaits." Kui velsker kutsus juba järgmise haige ette, ja vastuvõtutuppa astus vanaeit poisikesega. ,,Mine, mine..." ütles velsker Jakovile pahaselt. ,,Ära siin midagi vigurda." ,,Säärasel juhul pange talle vähemalt kaanid! Olen eluotsani tänulik!" Velsker vihastas ja käratas:
mõju ei saa tungida de la Tremouille' seletuse ja tema vahele. Tõepoolest, vaevalt kümne minuti möödudes avanes kuninga kabineti uks ja härra de Treville nägi sealt väljuvat hertsog de la Tremouille'd, kes astus tema juurde ja ütles: «Härra de Treville, Tema Majesteet laskis mind kutsuda, et teada saada, mis juhtus eile hommikul minu majas. Ma rääkisin tõtt, see tähendab, et süüdi olid minu mehed ja ma olen valmis teie ees vabandama. Kuna kohtan teid nüüd, siis palun suvatsege vastu võtta minu vabandus ja pidage mind alati oma sõbraks.» «Härra hertsog,» ütles de Treville, «mul oli niivõrd 79 kindel usk teie aususesse, et ma ei soovinud ühtegi teist kaitsjat Tema Majesteedi juures. Ma näen, et ma ei eksinud. Tänan teid selle eest, et Prantsusmaal on veel mehi, kelle kohta võib eksimatult öelda seda, mis mina teie kohta ütlesin.» «Hästi, hästi!» ütles kuningas, kes kuulas kõiki neid meelitusi uksel seistes. «Treville,
«Majesteet, kas tohib ka teda üles tõmmata?» Need olid ta esimesed sõnad. «Päh!» vastas kuningas ükskõikselt. «Mul pole selle vastu midagi.» «Mul aga küll,» ütles Gringoire. Meie filosoof oli sel silmapilgul oliivist rohelisem. Ta sai kuninga külmast ja ükskõiksest näost aru, et siin enam midagi ei aita peale vahest mõne väga pateetilise kõne. Ja ta langes Louis XI jalgade ette ning hüüdis ahastavalt käsi ringutades: «Kuninglik kõrgus! Majesteet! Suvatsege- mind kuulda võtta! Ärge kärgatage kõuena minu väeti üle. Jumala suur välkki ei põruta salatipea pihta. Teie olete vägev ja kõrge monarh, halastage ühe vaese ausa inimese peale, kes sama vähe suudab rahvast mässule õhutada kui jäätükk tulesädet anda! Helde ja armuline kuningas, halastaja süda on lõvide ja kuningate voorus. Ah, halastamatus ainult hirmutab meeli. Põhjatuule tormised iilid ei suuda
annaabi.ee 
