Oma viimase medali sai ta 1998 aasta Taliolümpiamängudel 4 x 5 km distantsil. Pärast sportlaskarjääri lõppu, töötas Di Centa Itaalia televisiooni heaks ja sai Itaalia rahvusvahelise olümpiakommitee liikmeks. Di Centa oli ka esimene Itaalia naine, kes ronis Mount Everesti tippu aastal 2003. Di Centa on ka esimene Itaalia naine (ja 19 itaallane)kes konkureeris viitel olümpiamängudel, aastatel 1984 kuni1998. Tema noorem vend Giorgio Di Centa on praegu Itaalia suusakoondise liige ja on võitnud kaks kuldmedalit 2006 aasta taliolümpiamängudel. Rahvusvahelise Olümpiakommitee, Itaalia Olümpiakomitee liikmena ning üks Itaalia parimatest taliolümpial saavutanutest, mängis Di Centa olulisi avalikke rolle 2006 aasta taliolümpiamängudel Torinos. Ta oli ka üks kaheksast lipukandjast avatseremoonial. Lõputseremoonial osales ta autasustamisel meeste 50-km murdmaasõidu medalistidele, kus juhuslikult oli kuldmedali võitja tema noorem vend Giorgio Di Centa
Sport äri või kultuur? Üks põhilisemaid küsimusi spordis on see, et kas sport on äri või kultuur. Isiklikult arvan, et spordis on mõlemat nii äri kui ka kultuuri, sest firmade jaoks, kes on mingi suusakoondise sponsor või mingi kuulsa sportlase sponsor on väga oluline, et selle firma logo oleks sportlase võistusdressil. Spordi ja äri vahe on selles, et spordis lehvib riigilipp kõrgemal kui äris. Tavasoomlasele on palju olulisem, kas jäähoki MMi võidab Soome või Rootsi, kui see, kas Nokia turuväärtus on suurem kui Ericssoni oma. Spordi rahvuskesksuse tõttu peavad riik, rahvas ja ettevõtjad erakordselt panustama selleks, et tuleks tulemusi. Väikeriigid eriti. Telia tippjuhid ütlesid
Selliseid talente ei sünni iga päev, kuid tekib tunne, et kas Eesti on üldse enam suusatamises mingigi tegija. Sportlasi, kellelt on palju loodetud, on esinenud mitmel korral. Näiteks loodeti, et Rehemaal on suur tulevik ja et ta on Veerpalu ja Mae mantlipärija suusakondise au ja uhkusena. Viimased aastad ei ole stabiilsused olnud ja kohad esikümnes on tõelised haruldused. Tõsi on, et horisondil ei paista hetkel ühtegi imelast. Mati Alaveri, suusakoondise peatreeneri nooremad õpilased Kärp ka Kokk ei torka millegagi silma. Ehtsaks näiteks on Vancouveris saadud teatesõidu finaali viimane koht. Rahvale on mõte, et me oleme tugev suusaspordimaa, kinnisideeks saanud. Tegelikkuses hakkab see kuldne põlvkond mööduma. See tõstatab küsimuse: ,,Kas me ikka oleme nii suured kui arvame?" Lootus püsib, et äkki saab veel uutest poistest asja, kuid mina usun, et selliseid veterane nagu vanem põlvkond, nendest ei saagi
Palju vanemad lapsed nooremaid suunavad? Eks nad tee koos asju, mis väikeseid arendavad. Suur saab ju väikestega ka vutti lüüa, kui nooremaid on satsis rohkem. Kui ära olen, hooldab Andreas kõigi suuski. Eestis suusatavad mehed 3x10 kilomeetrit. Kui end aastat kuus vormis hoiad, saate Veerpalu-tiimi välja panna? Nojah, kui pojad on kõvad, võib isa aeglasem olla. Tõenäolisem, et poisid kunagi oma kolmikuga üles astuvad. Nimesid Eesti suusakoondise tagalast Veerpalu, Andreas (24. mail 1994) noorte olümpiapäevade kaheksas 2012, paljukordne Eesti omaealiste meister, parim juunior 2014. Veerpalu, Anette (24. juuli 1996) Eesti naiste meister teatesõidus, Eesti kuni 18- aastaste meister, parim juunior 2014, Skandinaavia noortekarika kolmas 10 km klassikas. Veerpalu, Anders (20. mai 2002) ETV-Swebanki noortesarja võitja 2012-2014. Veerpalu, Anlourdees (23. august 2006) omaealiste ja ka veidi vanemate
annaabi.ee 
