minategelane märkas Mairet ja Aimet jõekaldal ning kihutas nende poole sooviga Maire juurde pildiraamatuid vaatama minna, kuid Maire ütles, et kõik teevad heina ja kedagi pole kodus - minategelane läks jõele, mis oli osaliselt jääs, kuigi ema selle keelanud oli, tahtis jäätumata kohast kalu vaadata, kuid jää hakkas tema all pragunema ja ta taganes ja tuli jõelt ära, sõbrannad uurisid, kas ta jõele mineku eest peksa ei saagi kodus, minategelane suurustas ja eitas - lapsed läksid Juuli juurde sooja, kui neil palav hakkas läksid nad trepist üles otsatuppa raamatuid uurima, seinakapist kisti välja ajakirjad ja uuriti neid, minategelase lemmik oli ,,Laste rõõm" ja ta tahtis seda Mairelt laenata, kuid tüdruk lukustas ta ülakorruse tuppa ja jooksis Aimega alla tagasi - Maire tegi ukse lahti ja minategelane sai toast välja alla teiste juurde, kus oli ka vanaema Juuliga jutustamas, uurisid fotot
ja ei olnud nõus vanematele valetama et elli koso nendega on kuigi tegelikkuses oli hoopis koos Otiga. Tiina hakkas ennast halvasti tundma ja kui ta Indrekule sauna süüa viis rääkis et tema headuse pärast on kõik tülis ott ja oskar ei saa läbi ja elli ajab nagu pöörane otti taga , kuid indrek ei osanud midagi selle peale kosta ja Tiina läks sama targalt tagasi koju. Kui tiina ühel päeval sõnnikut laotas tul itema juurde huigates Eedi ja suurustas kuidas ta oma õest Helenest ja Juulist üle on . Kuid tiina ütles et nii ei ole viisakas ja üldse õpetas kuidas on ja ei ole viisakas . Päev- päevalt käis eedi tiina juures jutustama kui too aga sattus üksi jääma tunnistas kõik oma vembud ülesse ja näitas oma arme . Ta rääkis et ta teeb krutskeid ja nüüdsest peale vaid poistele kuna tema õe Juuli juures käib Ott kellele meeldib Eedil vempe visata
hinge tõmmanud hetke jooksul, mis d'Artag-nan talle oli võimaldanud. Athos tahtis uuesti võitlust alustada, kartes, et muidu d'Artagnan tapab ise ta vastase. D'Artagnan sai aru, et kui ta nüüd vahele segaks, oleks see karuteene Athosele. Ja tõepoolest, mõne hetke pärast langeski Cahusac, kõri mõõgaga läbi lõigatud. Samal ajal hoidis Aramis mõõka mahapaisatud vastase rinnal ja sundis teda armu paluma. Jäid järele veel Porthos ja Bicarat. Porthos suurustas ja hooples, küsides Bicaraflt võitluse ajal kellaaega ja soovis talle õnne seltskonna arvel, kelle hulka ta vend oli sattunud Navarra rügemendis. Kuigi Porthos kogu aeg pilkas, ei saavutanud ta ometi midagi. Bicarat oli neid raudseid mehi, kes langevad ainult surnutena. Siiski oli vaja lõpetada. Iga hetk võis saabuda patrull ja kinni võtta kõik võitlejad, nii haavatud kui ka terved, nii kuninga kui ka kardinali mehed. Athos, Aramis ja d'Artagnan
annaabi.ee 
