visata. Viskamise juures libisenud aga kivi Kalevipoja sõrmede vahelt ära ja kukkunud Taali mõisa lähedale Tori jõesse. Praegu kutsutakse seda kivi Võnnu kiviks; ta suurus ulatab kaugelt üle veepinna. Vanapagan valinud niisama suure kivi ja lubanud Tallinnast Riia linna visata. Visanud, kuid kivi kukkunud Vändrasse Vihtra mõisa lähedale maha. Et viskamises Kalevipoeg võitnud ja Vanapagan alla jäänud, siis hakanud Vanapagan suurustama ja kiitlema, et tema sellepärast ei saanud kaugemale visata, et ta viskamiseks liivatera oli valinud. Oleks ta kiviga visanud, oleks ta ammugi võitnud. Kalevipoja istumisekohad Kuusalus leitakse mõnda kohta, kus Kalevipoeg istunud. Üks niisugune on Kodasuu väljal mere ligidal. Selle kivi otsas istunud korra Kalevipoeg ja vaadanud sealt kaua aega merd. Teine istumisekoht on Kuusalu kiriku ligidal - Rihu ämm. Sellegi otsas puhanud Kalevipoeg. Rihu ämm on suur kivikangur (= kivihunnik)
*Kupeldaja (228) - paari sobitama, armusuhteid vahendama *Tsensor (229) - tsenseeriv ametnik; AJ Vana-Rooma kõrgem riigiametnik *Kasarm (231) - ehitis, mis on mõeldud sõjaväestatud formeeringute (allüksused võiüksused) alaliseks majutamiseks *Garnison (236) - ühes asulas v kindluses paiknevad sõjaväeosad *Nuut (236) - lühikese varrega piits; TEHN soon, õnar *Tsentuurio (210) -tsentuuria ülem Rooma sõjaväes *Kehklema(240) - kiitlema, suurustama; vehklema, kekslema Ptk VIII-X *Tiber (247) - jõgi Apenniini *Sappho (253) - Antiik- poolsaarel Kesk-Itaalias Kreeka luuletajanna ja pedagoog, kes *Kohort (247) - kümnendik Rooma sündis Lesbose saarel leegioni *Edikt (254) - valitseja korraldus, käskkiri *Fuuria (249) - Rooma *Gladiaator (255) - kutseline võitleja
keskel tema ise oma väikese ja nõrga keha, viletsate silmade ja kummitud otsaesisega. Kuigi kaaslased teda naersid ja tema üle nalja heitsid, et suurtel saurustel nii nääpsuke poeg, ometi ei suutnud nad vabaneda teatavast imetlusest ja aukartusestki. Indrekki ei suutnud, sest Solotarski rabas teda nagu peast ja jalust korraga: pea kippus ringi käima ja jalad läksid nõdraks. Oli kõige parem, kui võis kuhugi istuda ja otsaesise käele suruda, nagu mõtleks temagi oma ülemise kapsliga suurustama hakata. Aga tal ei tulnud see uneski mõttesse, sest ülemises kapslis polnud tal niigi palju, et oleks võinud õieti mõista Vladimir Solotarskit, seda suurte sauruste väikest poega. Ainult üks oli imelik: mida vähem ta mõistis, seda suuremaks tõusis nagu lugupidamine, nii et ta kippus järeldama: inimene hindab ainult seda, millest ta jagu ei saa. Juba paar aastat tagasi oli ta kuulnud kõneõhtuil Darwini ja Nietzsche nime, aga siis
annaabi.ee 
