Suurtükiväepataljon referaat (0)

Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium Alvar Halling 11.klass SUURTÜKIVÄEPATALJON Referaat Palamuse 2018


SISSEJUHATUS Suurtükiväepataljon   (varem   Suurtüki(väe)grupp)   on   Eesti   kaitseväe   maaväe suurtükiväeüksus. Suurtükiväepataljon paikneb Tapa sõjaväelinnakus ja kuulub 1. jalaväebrigaadi alluvusse. Suurtükiväe ülesanne on toetada lahingüksuste tegevust kaudtulega. Suurtükivägi on üks vanemaid   relvaliike   jalaväe   ja   ratsaväe   järel.   Suurtükk   on   mürskudega   tulistav   relv kaliibriga   20   mm   ja   enam.   Suurtükid   jagunevad   vastavalt   otstarbele   kahuriteks   ja haubitsateks. Suurtükiväepataljon   on   pataljonisuurune   väeosa,   mis   koosneb   patareidest.   Patareid koosnevad rühmadest. Väeosa rahuaegne põhitegevus on anda suurtükiväealast väljaõpet. Suurtükiväepataljoni   rahuaegses   koosseisus   on   vastavalt   põhimäärusele:   staap, suurtükiväekool, staabi- ja teeninduspatarei, tulepatarei. 2


ÜKSUSE ASUTAMINE 1917.   aasta   detsembris   koondusid   98   Eesti   rahvusest   suurtükiväelast   Soomes,   et   sõita kodumaale. 26. detsembril 1917 (vana kalendri järgi 13.12) ilmus käskkiri nr 251 1. Eesti jalaväe polgule, milles on kirjas: Kõik suurtükiväelased kõikidest Eesti polkudest ja Eesti tagavara pataljonist eraldada ja üleviia 1-sse Eesti jalaväe polku. 1. Eesti jalaväe polgu ülemal moodustada suurtükiväelastest eriline komando. Komando eesmärk – olla kaadriks Eesti suurtükiväe formeerimisel. 16.   jaanuaril   1918   (vana   kalendri   järgi   03.01.1918)   sai   alampolkovnik   Andres   Larka Ülemkomiteelt ettekirjutise nr 62, sõita Haapsallu, asuda seal 1. Eesti suurtükiväe brigaadi ülema kohustesse ja alustada brigaadi formeerimist. 1. Eesti suurtükiväe brigaadi tegevus jagunes kaheks perioodiks: 13.12.1917 – 22.02.1918 ja 24.02.1918 – 05.03.1918. Esimesel perioodil lõpetas üksuse tegevuse Eesti tööliste ja sõjaväelaste täidesaatev komitee, teisel Saksa okupatsioonivõimud. 1997/1998 kinkis Soome Vabariik Eestile ühe pataljoni jagu suurtükiväerelvi H61-37 koos varustusega. Väeosa taasasutati kaitseväes Vabariigi Valitsuse otsusega 20.03.1998 Tapal ja   kandis   esialgset   nimetust   (1.)   Suurtükiväegrupp.   Esimesed   ajateenijatest suurtükiväelased   võeti   teenistusse   aprillis   1998.   Kuni   2002.   aastani   oldi   sunnitud kaudtulelaskmisi   läbi   viima   Soomes,   sest   kodumaal   puudus   korralik   polügoon. Otselaskmisi   saadi   läbi   viia   Eestis.   Esmesed   kaudtulelaskmised   viidi   Eestis   läbi   2004 Sirgalas. 2003–2004 hangiti 120 miljoni Eesti krooni eest Saksamaalt FH-70 suurtükiväepataljoni relvad   koos   varustuse   ja   tehnikaga.   2004.   aasta   algul   liideti   Suurtükiväegrupp   Tapa väljaõppekeskuse koosseisu, seejärel 2008. aastal Kirde kaitseringkonna koosseisu. Alates jaanuarist   2009   on   väeosa   nimi   suurtükiväepataljon.   2014.   aasta   suvest   on suurtükiväepataljon seoses kaitseväe ümberkorraldamisega 1. jalaväebrigaadi koosseisus. 3


AJALUGU Suurtükiväe põhilise üksusena tunti pikka aega peale suurtükkide kasutuselevõttu patareid. Seoses   sõjapidamise   keerukamaks   muutumisega,   tule   kontsentratsiooni   vajaduse   ja süsteemi   juhtimise   ning   tagamise   parandamise   vajadusega   hakati   üksikuid   patareisid umbkaudu Napoleoni sõdade ajajärgul koondama suuremateks üksusteks. Pataljonisuurune suurtükiväeüksus ja selle nimetused Eestis Vabadussõja ajal ja lühikest aega pärast selle lõppu nimetati Eestis suurtükiväe pataljoni suurust üksust vene nimetuse eeskujul divisjoniks. Hiljem nimetati Eesti Sõjaväes kuni 1940.   aastani   pataljonisuurust   suurtükiväeüksust   suurtükiväegrupiks.   Eesti   Sõjaväe koosseisus   oli   mitu   suurtükiväegruppi,   mis   moodustasid   igas   diviisis   oma   üksuse nimetusega "diviisi suurtükivägi". Kummalisest nimest oli plaanis loobuda ja moodustada tavapärased suurtükiväerügemendid, kuid see jäi enne okupatsiooni teostamata. Traditsiooniline   suurtükiväegrupi   nimetus   oli   kasutusel   ka   taasloodud   Eesti   kaitseväes aastail   1998–2008.   Alates   2009.   aastast   nimetatakse   kõiki   kaitseväe   Maaväe pataljonisuurusi üksusi selguse huvides ühtlustavalt pataljonideks. Kaitseväe suurtükiväepataljon paikneb Tapa sõjaväelinnakus ja on 1917 formeeritud Eesti suurtükiväe brigaadi ning hilisema Vabadussõjaaegse 1. suurtükiväepolgu õigusjärglane. 4


SÜMBOOLIKA EMBLEEM Suurtükiväepataljoni embleem on stiliseeritud vapi kujuga. Vapi põhi on musta värvi ja kujunditeks   vapil   on   kaks   pronksivärvi   ristatud   ajaloolist   kahuritoru   ning   nende   kohal pronksivärvi   kahurikuul,   millest   lahvatab   välja   tulipunane   kolmeharuline   leek.   Vapi ülaservas on kiri „Suurtükiväegrupp” ning kahurikuulil araabia number üks. Embleem on ääristatud pronksivärvi kandiga. Välivormi embleemil vastab kuldsele värvile roheline ja punasele värvile tumeroheline. Kahurikuulile   kirjutatud   number   üks   tähistab   1.   suurtükiväegruppi,   mis   on   praeguse suurtükiväepataljoni ajalooline eelkäija. LIPP 5


Kahurikuulile   kirjutatud   number   üks   tähistab   1.   suurtükiväegruppi,   mis   on   praeguse suurtükiväepataljoni ajalooline eelkäija. Suurtükiväepataljoni lipu väeosa külje põhivärv on must. Lipuvälja keskel on väeosa embleem – kaks pronksivärvi ristatud kahuritoru ning nende kohal   pronksivärvi   kahurikuul,   millest   lahvatab   välja   tulipunane   kolmeharuline   leek. Kahurikuulile   on   kirjutatud   araabia   number   1.   Väeosa   embleemist   kõrgemal   asetub kaarena,   kumerusega   ülespoole   suurte   ladina   tähtedega   väeosa   nimetus „suurtükiväegrupp”.   Tähtede   kõrgus   on   kaarel   70 mm.   Kõik   tähed   ja   numbrid   on kullakarva,   välja   õmmeldud   siidiga   ja   asetatud   radiaalselt   kumeruse   keskpunktist. Embleemist vasakul, kahurite ülaservaga ühel joonel paikneb väeosa asutamise kuupäev 16.01,   selle   all   taasasutamise   kuupäev   20.03.   Embleemist   paremal   samal   kõrgusel   on asutamise aasta 1918, selle all 1998. Lipu äärte narmad on kuldsest siidinöörist, pikkus 60 mm. Lipu suurus on 1100 x 1400 mm. Punane värv sümboliseerib tuld ja sõda, aga ka ohtu. Punane on vere ja elu värv. Must värv sümboliseerib hävingut, samuti kartmatust. Kahurid on pronksi värvi, sest esimesed kahurid valati pronksist. 6


SUURTÜKIVÄEPATALJONIST TRADITSIOONID Suurtükiväepataljonis on kombeks tähistada 4. detsembril suurtükiväelaste kaitsepühaku Püha Barbara päeva. Nooremallohvitseride allohvitseriks ristimine toimub Rakvere linnuses. Reservohvitseridele   ja   -allohvitseridele   korraldatakse   kord   aastas   suurtükiväeteemalist kutsevõistlust "Põhisuund". ÜLEMAD Suurtükiväepataljoni ülem on kolonelleitnant Arbo Probal. Alates augustikuust asus suurtükiväepataljoni uueks ülemaks kl Arbo Probal. Kl Probal alustas kaitseväes ajateenistusega Paldiskis Põhja üksik-jalaväekompaniis 1994. a, mille lõpetas rühmavanemana. Hiljem jätkas ta samas kaadri-allohvitserina õpperühma ülemana. 1996. a järgnes teenistus Vahipataljonis miinipildujarühma ülemana. Suurtükiväe alase   koolituse   läbimise   järel   Soomes   teenis   ta   2001   -   2003   a   Suurtükiväegrupis patareiülema  abina ja staabi  väljaõppektsiooni  ohvitserina,  2003 - 2008 Balti  pataljoni 7


suurtükiväeohvitserina ning 2008 - 2009 Suurtükiväegrupis Suurtükiväekooli ja pataljoni staabi ülemana.  Kl Probal on läbinud suure osa sõjalisest haridusteest Soomes, lõpetades seal instruktor- allohvitseri   kursuse   1995.   a.,   Maakaitsekõrgkooli   suurtükiväe   erialal   2001.   a   ja Suurtükiväekooli   ohvitseride   jätkukursuse   2006.   a.   Lisaks   on   ta   läbinud   muid   sõjalisi täienduskursuseid   nagu   näiteks   nooremstaabiohvitseri   kursus   Slovakkias.   2014-2015.   a õppis ta Balti Kaitsekolledžis. Suurtükiväepataljoni veebel on vanemveebel Renzo Rajaste. 8


RELVASTUS JA VARUSTUS Suurtükiväepataljon   koosneb   staabist   ja   3–6   patareist.   Patareid   koosnevad   rühmadest. Tänapäeva   suurtükiväepataljon   on   relvastatud   tavaliselt   12–27   üldjuhul   samatüübilise kaudtulerelvaga   (reeglina  haubitsad)   sõltuvalt   kasutatavast  relvasüsteemist   ja  allüksuste struktuurist. Kaudtulerelvad on jaotatud suurtükipatareidesse (tulepatareidesse). Pataljoni suurus   on   sõltuvalt   relvastusest   ja   struktuurist   tavaliselt   300–800   inimest.   Pataljoni koosseisus   on   oma   juhtimis-   ja   lahinguteenindust   toetavad   allüksused   (staabi-   ja teeninduspatarei) ja mõnikord ka suurtükiväeluure allüksused. Väljaõppes kasutatakse erinevaid relvasüsteeme. Nendeks on : FH-70, D-30, H61-37 aga seda vaid tseremoniaaltegevustes. Sõidukitest on kasutusel põhiliselt: MAN mil gl, Mercedes-Benz UNIMOG, Mercedes- Benz G-klass FH-70 FH-70 on teiste abimootoriga välihaubitsatega võrreldes kerge. Relva   on   tänu   abimootorile   (VW   tööstusmootor)   mugav   kasutada.   Abimootorit   saab kasutada laskeasendisse seadmisel ja iseseisval manööverdamisel. Relvasüsteemi seadmine 9


rännakasendist   laskeasendisse   abimootori   abil   võtab   aega   paar   minutit.   Mootori   rikke korral   on   võimalik   haubitsaga   tegutseda   ka   manuaalselt.   Mootoriplokk   on   vajadusel hõlpsalt lafetist eraldatav ja vahetatav. Haubits   kasutab   hülsita   laenguid,   mis   initseeritakse   luku   sees   oleva   süütekapsliga. Laadimist hõlbustavad laskmise käigus töötav poolautomaatne mürsulaadimismehhanism ja samas automaatselt avanev vertikaalne kiillukk. Sihtimiseks   kasutatakse   panoraamsihikut   ja   kollimaatorit   või   suunatähiseid. Otselaskmiseks   saab kasutada   teleskoopsihikut.   Sihikutel  on  sisseehitatud   radioaktiivne valgusallikas. Positsioonil suunamiseks kasutatakse kas bussooli või güroskoopi. D-30 D-30 on väga töökindel ja suhteliselt lihtne suurtükiväerelv. Võimalik on lasta nii alumises kui ka ülemises tõstenurgas. Erilisena on kasutatud kolmehaarset lafetti, mis võimaldab tulistada   ringselt.   Siiski   ei   saa   lasta   neis   sektorites,   kus  laskeseade   jääb   haara   kohale, suurema tõstenurgaga kui +18°. Suurtüki laadimine on lihtsustatud tänu hülsi laadimisel automaatselt sulguvale kiil-lukule. Lukk   avaneb   lasu   ajal   automaatselt   ja   tühi   hülss   heidetakse   välja.   See   võimaldab laskekiirust kuni 8 lasku minutis. 10


Laskeasendisse panekul tõstetakse lafett tugiplaadi ja tõstemehhanismi abil üles, tõstetakse üles   ja   lukustatakse   rattad   ning   tehakse   ees   üheskoos   kinnitatud   haarad   lahti.   Seejärel langetatakse relv lafetiga maapinnale. Relvasüsteemi saab laskeasendisse paari minutiga. Laskmiseks tuleb siiski lisaks haarade otstesse maasse vasardada kiilud, mis võtab aega mõned minutid. Kaudtule-sihtimiseks   kasutatakse   kollimaatorit   või   suunatähiseid.   D-30   6000-süsteemis panoraamsihik   on   vanematüübilisena   ühe   fikseeritud   skaalaga,   mis   ei   võimalda   vabalt valida   sihtimisabivahendite   asukohta   relva   suhtes   ega   kanda   peale   raua   tegelikku põhisuunda. Panoraamsihik nõuab sagedast rihtimist. H61-37 H61-37 on kerge ja lihtsalt käsitsetav välisuurtükk. Laskeasendisse seadmine võtab aega 1–2   min,   kuid   laskmiseks   tuleb   lafeti   sahad   maasse   kaevata.   Relval   on   käsitsi   avatav horisontaalne   kiillukk.   Päästik   on   dubleeritud,   võimaldades   päästa   mõlemal   pool laskeseadet. Tavaliselt päästetakse siiski vasakult poolt. Panoraamsihik (6000 süsteemis) vajab sageli rihtimist. Sihtimine toimub kollimaatori või suunatähiste abil. 11


Rehvid on valmistatud poorsest täiskummist, mis seab liikumiskiirusele piirangu, kuid on lihtne lahendus. H61-37 laskekaugus on tänapäeva lahinguks napivõitu ja osad mehhanismid kulunud. Relv on   moraalselt   vananenud,   kuid   kasutatav   veel   õppe-lahinglaskmisteks.   Haubitsat   on kasutatud   kaitseväelistel   tseremooniatel   saluudirelvana.   Lafeti   baasil   on   valmistatud matusehaagis. MAN MIL GL Mil   gl   seeria   veokid   on   eriliste   mugavusteta,   kuid   lihtsa   ja   üsna   töökindla   ehitusega.
Maastikuläbivus on hea (sõltuvalt rehvimustrist) ja läbivust saab suurendada 4 rattaketiga. 12


MERCEDES-BENZ UNIMOG MERCEDES-BENZ G KLASS M-B   250   GD   mersud   on   põhiliselt   4   tüüpi:   lühikesed,   pikad,   õhudessandi   ja meditsiinikuudiga.   G-mersu   on   tsiviilvariant,   GD   (defence)   -mersu   aga   armeevariant. Tehakse ka plastikkatusega masinaid (Station) ning soomustatud masinaid. 13


VÄLJAÕPE ERIALAVÄLJAÕPE Suurtükiväepataljonis   vajatakse   ja   koolitatakse   isikkoosseisu   peamiselt   järgmistele erialadele:   suurtükimeeskond,   raadioside   ja   infotehnoloogia,   traatside,   laskeandmete arvutamine,   topogeodeetiline   mõõdistamine,   tulejuhtimine,   laskemoon   ja   varustamine, relvastuse- tehnika ja elektroonika remont, toitlustamine, meditsiin, meteoroloogia. Erialaväljaõppe   algul   antakse   ajateenijatele   suurtükiväeline   üldettevalmistus,   seejärel jagatakse nad ametikohtadele ja algab erialakoolitus. Enamiku ajast õpitakse ja treenitakse allüksuste koostööd. Ajateenijate   erialavalikul   lähtutakse   eelnevast   tsiviilettevalmistusest   ja   kutsesobivusest. Kuni kolmandik ajateenijatest saab väljaõppe tegutsemiseks suurtükimeeskonnas. Suur osa saab side- või tagalaalase ettevalmistuse. Andekaimad sõdurid ja allohvitserid valitakse topogeodeetilise   mõõdistuse   ja   laskeandmete   arvutamise   erialadele.   Sõidukijuhtide väljaõpe  toimub  üldises korras sarnaselt  teiste  Kaitseväe  üksustega. Lisaks omandavad autojuhid oma allüksuse erialaoskusi. Erialakursuse käigus õpitakse ühtlasi tegutsema jao, meeskonna või grupi koosseisus ja täitma   ka   allüksusekaaslaste   ülesandeid.   Kursuse   lõpuks   peavad   jaod,   grupid   ja meeskonnad   olema   võimelised  tegutsema   rühma  osana.  Järgneva   rühmakursuse  lõpuks peavad   rühmad   olema   võimelised   tegutsema   patarei   koosseisus   ning   seejärel patareikursuse   lõpuks   patareid   pataljoni   raamistikus.   Rühma-   ja   patareikursuse   lõpus toimuvad   pataljoni   väliharjutused,   kus   õpitakse   ja   harjutatakse   allüksuste   koostööd. Toimuvad ka suurtükiväelaskmised ja laskmised jalaväerelvadest. JUHTIVKOOSSEISU VÄLJAÕPE Suurtükiväe   allohvitseride   ja   ohvitseride   koolitus   toimub   pataljoni   koosseisus   olevas suurtükiväekoolis,   kus   korraldatakse   põhiliselt   järgnevaid   kursuseid:   nooremallohvitseri 14


baaskursus,   nooremallohvitseri   suurtükiväe   erialakursus,   reservohvitseri   suurtükiväe erialakursus,   vanemallohvitseri   suurtükiväe   erialakursus,   nooremohvitseri   suurtükiväe erialakursus. RESERVVÄELASTE VÄLJAÕPE Värskendamaks   reservväelaste   teadmisi   ja   oskusi   ning   hoidmaks   koostöövaimu, korraldatakse   suurtükiväepataljonis   regulaarselt   reservõppekogunemisi.   Need   jagunevad üldjuhul   kolme   etappi,   millest   esimene   on   ainult   ohvitseridele,   teine   ohvitseridele   ja allohvitseridele ning kolmas kõigile reservväelastele üheskoos. Reservõppekogunemistel viiakse läbi ka suurtükiväelaskmised. Lisaks   õppekogunemistele   on   reservväelastel   võimalus   osaleda   pataljoni   kevadeti korraldataval erialavõistlusel Põhisuund ning mõningatel muudelgi pataljoni üritustel. ÕPPUSED Igal aastal toimuvad kevadel lahinglaskmised haubitsatest. Lisaks toimub väljaõppe käigus lahinglaskmine käsitulirelvadest. Kevadel toimuvad pataljoniõppused ja osaletakse maaväe õppusel Kevadtorm. Reservväelastele   toimuvad   oskuste   meeldetuletamiseks   reservõppekogunemised,   mille käigus viiakse läbi ka lahinglaskmisi. Suurim õppekogunemine (formeeriti terve 1 sõjaaja pataljon) toimus kaitseväe õppuse "Siil 2015" raames. 15


KASUTATUD ALLIKAD Suurtükiväepataljon Mil.ee URL: http://www.mil.ee/et/kaitsevagi/maavagi/1- jalavaebrigaad/suurtykivaepataljon Suurtükiväepataljon (Eesti kaitsevägi) Wikipedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Suurt %C3%BCkiv%C3%A4epataljon_(Eesti_kaitsev%C3%A4gi) Suurtükiväepataljon Wikipedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Suurt%C3%BCkiv %C3%A4epataljon 16