valitsema.1200 a ekr paljud Kreeka lossid purustati, järgnes tsivilisatsiooni kiire allakäik. Tume ajajärk u 1100-800 a ekr. Lossid olid purustatud,kiri ununenud ja elanikkonna arvukus vähenenud.osa kreeklasi rändas Väike- aasia läänerannikule, mis muutus kreeklaste püsivaks asulaks. Relvi ja tööriistu hakati valmistama rauast. Suhted naabermaadega olid nõrgenenud. Arhailine per. U 800-500 a ekr. Kreekas kasvas elanikonna arvukus. Hakkasid kujunema linnad ning rikas ja suursugu päritole ülemkiht. Tugevnesid sidemed välismaailma, eriti idamaadega. U 800 a ekr võeti foiniiklaste vahendusel uuesti kasutusele kiri.776. a ekr hakai pärimuse järgi korraldam olümpiamänge. 8 saj ekr sai alguse kreeklaste kolonisatsioon Vahemerel ning Mustal merel. U 600 a ekr hakkasid kreeklased Väike-Aasia elanike eeskujul raha müntima. Kreekalastel hakkas kujunema linnriiklik korraldus. Linnriikid kujunesid nii Kreeka emamaal kui ka kolooniates, tähtsamad olid Sparta,
(tänapäeval eleegia kurvameelne luule). Goethe hilisluulelooming on mõjutatud idamaadest. Seal on talle eeskujuks Byron oma romantilise idamaaliku käsitlusega. Goethe leiab sarnaseid jooni ida ja lääne vahel, toob välja inimestele iseloomulikke omadusi universaalselt. Selle luulekogu inspireerijaks on tal ka üks naisterahvas Marianne. Seal ta mõtiskleb elu üle nagu ,,Faustis". 2. Byron (1788-1824) Byron sündis Londonis, suursugu päritolu perest. Isa poolt lordide perekonnas, emapoolt soti verd (ema oli Soti kuninga James I pojapojatütar). Vanemate abielu oli õnnetu, sest isa oli seikleja ja priiskaja, jahtis naistelt varandust. Ema sündis päras tGeorge'i sündimist Sotimaale Aberdeen'i, üürikorterisse elama. Tema ema on isleoomustatud kui heitliku, õnnetu, tujuka, iseka ja muutuva iseloomuga naisterahvast. Byron sai hea koolihariduse, algul kodus ja hiljem keskkoolis ja ülikoolis
Nõnda kasvas Ivo salk päev-päevalt suuremaks, kasvas tõeliseks sõjaväeks, nii et rootslased Tallinna lossis juba kartusega küsima hakkasid, kas see neile ja linnale hädaohtu ei ähvarda. Bürgermeistrid püüdsid neid vaigistada, üteldes, et Ivo suurt lööki venelaste vastu ette valmistavat. Ühel õhtul -- see oli septembrikuus -- istus Ivo üksipäini telgis, kui vahimees sisse astus ja teatas, et üks suursugu naisterahvas temaga rääkida soovivat. Ivole tuli kõhe meelde, et Agnes von Mönnikhusen teda mitmel korral asjata enese juurde oli kutsuda lasknud. «Kes see on?» küsis Ivo järsku üles karates. «Ta ei ütle oma nime, aga bürgermeister Sandstede ja paar sulast on temaga kaasas.» «Käsi naisterahvast üksipäini sisse astuda.» Vahimees läks ja Ivo jäi kange südamepõksu-misega ootama. Telgi eesriie kahises ja naisterahvas, kelle nägu tiheda looriga käetud oli, astus sisse.
annaabi.ee 
