Meril tekkis võimalus hakata tasapisi ellu viima oma soomeugri-projekti, millest kujunes üks tema suuri elutöid. Teine oluline eluülesanne oli vaba ja iseseisev Eesti. See oli suurprojekt, mis lõpuks kõik muu kõrvale tõrjus. 1975. aastal juhtus lõpuks see, mida Meri oli oodanu peaaegu kakskümmend aastat. Tal õnnestus külastada Soomet. Taustamõjutajaks oli Paavo Rintala, kes kõndis ühel ilusal päeval Helsingis Nõukogude Liidu suursaatkonda; teatas, et lahkub Soome Rahukaitsjate esimehe kohalt, kl tema eesti sõpra Soome ei lubata. Peagi helistas Moskva: Nõukogude Liidu Rahukaitsekomitee sekretär ja uuris väga viisakalt, kas Lennart Georgijevits ei leiaks ehk vaba aeg; et Soome sõita. Niipalju aega seltsimees Meri mõistagi leidis. Riigipiiri ületades meenus talle kunagi antud lubadus. Tõesti, Meri sõitiski Läände alles nüüd, kui nõukogud võimukandjad olid tal palunud seda teha. Lk 10
link Google’st) ❏ Normid ja printsiibid luuakse kas teadlikult regionaalsetena (rahvusvaheline regionaalne õigus - riigid on seda loonud mingisugusele konkreetsele kitsale riikide ringile, nt diplomaatiline asüül - inimene kes põgeneb riigivõimuorganite eest võib siseneda mõne teise riigi suursaatkonda ja saada sealt varjupaika) või loodetavasti universaalsetena Vestfaali süsteem - 1648.aastal sõlmiti rahuleping, millega lõpetati sõda Euroopas erinevate riikide vahel. Sellest on välja kasvanud suveräänsuse põhimõte - riigid kuulutasid ennast suveräänseks ja ütlesid, et nad enam kellegile ei allu. Riigid on nüüd vähemalt juriidiliselt võrdõiguslikud, ei allu teistele institutsioonidele ja sekkumine riigisisestele asjadele on keelatud
ühele või teisele poole. Sellele järgnes suur vaikus; kõigil jäid kaelad õieli, suud lahti, kõigi pilgud pöördusid marmorlaua poole... Sinna ei ilmunud aga kedagi. Seal seisid endiselt paleefoogti neli seersanti, sirged ja liikumatud nagu ülevärvitud raidkujud. Kõigi silmad pöördusid poodiumi poole, mis oli määratud Flaami suursaadikute jaoks. Uks oli ikka veel kinni, poodium tühi. Rahvahulk ootas hommikust saadik kolme asja: keskpäeva, Flandria suursaatkonda ja müsteeriumi. Ainult keskpäev oli õigel ajal saabunud. Mis liig, see liig! Oodati veel üks, kaks, kolm, viis minutit, veerand tundi; midagi ei juhtunud. Poodium püsis tühjana, teater oli vait. Kärsitusele järgnes viha. Ärevad sõnad lendlesid ringi, olgugi poolsosinal. «Müsteeriumi! Müsteeriumi!» ümiseti tumedalt. Rahulolematus kasvas. Rahva kohal hõljus ähvardav pilv, mis esialgu ainult tasa kõmises. Jehan du Moulin meelitas sellest välja esimese sädeme.
annaabi.ee 
