kõlbelise täiuslikkusega. Samas kujunesid rüütliromaanid ka ajaviitekirjanduseks. Lamburiromaane ei viljeldud aga nii massiliselt kui rüütliromaane. Tegemist oli teadliku kokkuleppelise utopismiga. Rüütliromaanide seikluste ja tapluste virvarris polnud õigupoolest aega kurbuseks; lamburiromaan aga, vastupidi, pajatas peamiselt armastuse nukrusest ja valust, tõi sageli sisse traagilisi motiivi. Renessanssi tõi lamburiteema juba Boccaccio, kuid suurmoe algatas siiski Jacopo Sannazaro. Eufuism tähendab lillelist- ilutsevat stiili Lyly romaani peategelase Euphuese järgi. 11. F. Rabelais. - Rabelais oli renessansiaja suurim prantsuse prosaist. Rabelais' peateos on ,,Gargantua ja Pantagruel". Võimsamalt kui ükski varasem või hilisem romaan kinnitab filosoofilis-sümbolistlik teos usku maisesse loodusesse ja looduse headusesse. 12. Kelmiromaan. - Kelmiromaan tekkis XVI sajandi keskel Hispaanias. Pikaro tähendab
Hääbus ka toretsev rõivastusmood. Kadusid meeste siidsukad ning eri värvi riidest valmistatud kuub, põlvpüksid ja vest, üldiseks muutus sankülottide rõivastus (põlvpüksteta). Esialgu kujunes suurmoeks Rahvuskaardi vorm: sinine kuub, millel punased reväärid, valged pikad torupüksid ja valge vest. Jalutuskeppide asemel hakati kandma saableid. Meesterõivastuses pidid olema esindatud rahvusvärvid. 1792. a Pariisile appi tulnud vabatahtlikud tõid kaasa uue suurmoe - punase früügia mütsi, mida olid kandnud madrused ja enne neid galeeriorjad. Jalas kanti puukingi ja kui ilm vähegi lubas, siis sokkideta. Naistemood oli revolutsiooni algul konservatiivne: piirduti rahvusvärvides kokardiga mütsil või lindiga rinnal. Kadusid parukad - parukameistrid jäid lausa tööta. Meestel läks moodi lühikeste ettekammitud juustega soeng. Moekad mehed kandsid põskhabet. Naised hakkasid juukseid lihtsalt siledaks kammima.
Paradigmavahetus oli muidugi geograafia enese asi, kuid selle kulgu m6jutasid kahtlemata ka sel perioodil toimunud muutused teaduses üldse. Nendest tuleb eriti rõhutada süsteemlahenemise metodoloogia valjakujunemist ja edasist arengut. Tollal ei olnud sõna "paradigma" veel levinud, paradigmavahetusest veel rääkida ei saanud, küll aga mõisteti, et geograafias peab toimuma tõsine pööre, isegi revolutsioon. Arvutite ja matematiseerimise suurmoe mõjul arvati aga, et see tuleb matematiseerimise e kvantitatiivne revolutsioon. Eriti oluliselt muutus inimgeograafia, loodusgeograafiale oli paradigma vahetuse mõju märksa väiksem. Sellepärast läksid ka kaks geograafia haru sel perioodil lõplikult lahku. Inimgeograafia arenguperioodi peale 1973. aastat võib nimetada ka filosoofiliste vaidluste perioodiks, kuna uue ajastu algust tajusid kõigepealt filosoofilid ja ka geograafias said uued
looduspärasem. Leidub nii meelelisust kui maist erootikat. · Renessanss hoidis alal ideaalsuse ulma eriliselt pastoraalromaanidega, kuigi neid oli suht vähe. See zanr väljendas pigem arisokraatliku vähemuse maitset ja ideaalide kujutlusi. Teadlik, kokku lepitud utopism. Lembeellu süüvimine, armastuse nukrus ja valu, traagiline motiiv. · Lamburiteema oli toonud renes. Proosaromaani Boccaccio, kuid suurmoe algatas J. Sannazaro ,,Arkaadia". Nii proovisid samalaadset asja viljeleda veel Jorge de Montemayor, Cervantes, Philip Sidney, Lope de Vega, John Lyly (viimane lõi lillelise ja iluseva stiili mida hakati nimetama eufismiks tal oli teos ,,Eupheus ehk Teravmeelsuse Anatoomia"). · Manerism aritokraatlik üleminek hilisrenessansilt barokile ja klassitsismile. · Paralleelselt Boccacciost alates jooksis ka realistliku romaanini viiv suund. Sellistes
annaabi.ee 
