Suur osa talupoegi olid kirjaoskamatud, neilt pole säilinud kirjalikke tekste. Talupoegadel oli konservatiivne ellusuhtumine. Lepiti traditsioonidega ning ülesannetega. Oldi sügavalt usklikud . Näljahäda põllusaagi ikaldus, hinnatõus, epideemia, ilmastikuolud. Linnad Keskajal tekkisid linnad, sest: 1) neist oli saanud piirkondade käsitöö- ja kaubanduskeskused, mis moodustasid üleeuroopaliku tootmis/kaubandusvõrgustiku. 2) naturaalmajanduslike suurmajapidamiste kadumisega tekkis vajadus toodangu müümiseks. Linnad kujunesid: 1) Rooma ja Marseilles antiikajast peale arvestatavate linnakeskuste arvelt 2) Veneetsia paikneb soodsas kauplemiskohas (sadamad ja veeteed) 3) Toscana ja Lombardia paiknesid araabia maadest Kesk- ja Lääne-Euroopasse viivate kaubateede sõlmpunktis. 4) Pariis Seine'i jõe koolmekoht 5) Flandria Reini tasasel suudmealal, kust sai alguse Põhjamerelt lõunasse viiv kaubatee.
ettevõtte juhiks. Orjal oli lubatud sõlmida pekuuliumisse puudutavaid tehinguid., kuid neis ei esinenud ori õigussubjektina, tehingud sooritati isanda nimel. Hagi sai esitada Isanda vastu. Isanda vastutus piirnes nende tehingute juures pekuuliumi väärtusega. Orjad vabastati, testamendi teel, orjapidaja poolt. 15.Kolonaat Printsipaadi aja algul oli väikepõllupidamine peaaegu täielikult välja tõrjutud orja tööjõuga majandavate suurmajapidamiste latifundumide poolt. Latifundiumid jaotati väikesteks maalappideks, mis anti välja pärilikele rentnikele või omanikele kes esinesid valitsejatena ja said endale töötasuks teatava osa aastasaagist. Nii tekib sõltuv maarahvastik nn.koloonid.Koloonideks muutusid linnaelanikud, kes majandusliku kriisi ajal asusid maale.Alates IV sajandist loodi õiguslik alus talupoegade maa külge kinnistamisele. Selle tulemusena kolonaat muutub sunduslikuks ja pärilikuks talupoegade maakülge
söödavarumisbaasina. Karjamaaks jäid sageli metsatukad, mis ei sobinud põllumaaks. Jõgede kaldaalade luhad sobisid üleujutuste ja liigniiskuse tõttu vaid heinavarumiseks (Talvi, 2001). Pool-looduslike koosluste majandamisega seotud traditsioone on lähemalt kirjeldanud O. Loorits (2000; 2001). Enne 1919. a. kuulus 42% maast ostutaludele ja 58% mõisatele. Mõisate maast oli ligi veerand antud renditaludele. Seega oli väikemajapidamiste (74663 ostu- ja renditalu) kasutuses 55,3% ja suurmajapidamiste (mõisate) valduses 44,7% üldisest maafondist. (Kasepalu, 1991). 1940. a. maareformiga kuulutati maa riigi omanduseks, mis pidi tähendama maa muutumist rahva omandiks. Tegelikult sai see maa ja vara sunniviisilise võõrandamise aluseks. 30 hektarit ületav maa tuli taludelt ära lõigata ja arvata riiklikku maatagavarasse uute talude tegemiseks ning väiksematele juurdelõigete andmiseks. Talumaade vähendamisega kaasnes
annaabi.ee 
