Pavel Filonov ,,Kuningate pidusöök" 10. juunist kuni 18. septembrini 2011 võib Kumu kunstimuuseumi suures saalis näha näitust ,,Pavel Filonov. Vene avangard ja järgnenu". Näitus keskendub vene avangardkunsti meistri Pavel Filonovi (1882/1883- 1941) loomingule, kuid sisaldab endas ka teiste autorite töid ja näiteid sotsrealismist. Eksponeeritakse 56 teost, millest 25 kuuluvad Filonovile, 23 esindavad vene avangardi ja 8 kujutavad endast sotsrealistlikku suurmaali. Peale Filonovi tuleks autoritena mainida kindlasti Vassili Kandinskyt, Kazimir Malevitsit ja Natalia Gontsarovat. Kõige rohkem avaldas mulle muljet Filonovi ,,Kuningate pidusöök", ning mitte pelgalt sellepärast, et tegu on autori kõige tuntuma teosega, vaid kuna just see massiivne maal pani mind kõige rohkem elu üle järele mõtlema ning aitas mõista ka tema ülejäänud töid. Peale suuruse on
1805. aastal kuulutas Napoleon Davidi oma õuemaalijaks, mis rolliga kaasnesid mitmeid tellimusi.28 Kuna Napoleon oli imperaator ja Prantsusmaa Vana-Rooma sarnaselt keisririik, võeti vastu uhkus ja pompoossus, mida polnud pärast keisrite Roomat nähtudki. Napoleoni ja Josephine’i kroonimist Notre-Dame’i kirikus valmistas ette terve brigaad. Ruum sai tseremoonia jaoks tohutult suursugune. Kogu selle üüratu uhkuse jäädvustas David 1805-1807 oma teatraalsesse suurmaali „Napoleon I ja Joséphine’i kroonimine“. Edasi järgnesid Davidi loomingus maalid, mis ülistasid imperaatorit. 1805 „Napoleon keisrina“, „Imperaatori saabumine raekotta“, „Kotkaste väljajagamine“. Napoleoni kroonimise ja keisrilipu väljajagamise maale, mis olid tegelikult ka Salongis eksponeeritud, kritiseeriti avalikkuses üsna teravalt. 1810. maalis David arvestatavaima portree Napoleonist
järel valmisid meistri töökojas suured maalid, mille teemadering haaras kõike, mida vajas tolleaegne vürstlik tarbija — reli¬gioossed pildid, elu küllust ja lõbusid ülis¬tavad mütoloogilised maalid, allegoorilised teosed ja portreed. Tavaliselt maalis Rubens ise valmis skitsi ning alustas tööd, viies selle nii kaugele, et abilised võisid teostamist jätkata. Viimistluse ja retuši tegi ta ise, andes maalidele nende kordu¬matu sära. Rubens hakkas aga viljelema barokset suurmaali. Ta autoportree Isabella Brantiga, s. t. kahe inimese portree, on üle elu¬suurune (kõrgus 174 cm). Kujutatavad sündmused, olgu need siis pärit reaalsest elust või mütoloogiast, jõudsid suurefor¬maadilise maali vahendusel nagu otse vaa¬tajate keskele. Uudne oli ka figuuride toomine maali esiplaanile nii, et tagaplaan jäi enamikul puhkudel maastikuliseks või interjöörile viitavaks meeleolukaks foo¬niks, kus mingit tegevust ei toimunud
annaabi.ee 
