· Suvi- armastus, mis suubub taas masendusse Luuletuses ,,Tuulehaud" tunnistas Suits noorusliku uljameelsuse taandumist. Mõndagi varasemast vaimustusest tundus naiivne. ,,Vanad noored" - kõlab kahetsev- irooniliselt ´Meil oli siis tuld küllalt, tuult küllalt meil, katusekambritest tulijail, meil, elu uranguisse minejail: aateid, vaateid, ihasid, vihasid, käärimisi, vaidlemisi, nägemisi, tegemisi nende ärevate päevade sumeduses, õhtute kumeduses- ja suurist sõnust, suurist sõnust ei olnud iial puudu.´ ,,Risti- rästi" kinnitab Suits, et ta on olnud ustav oma veendumustele ja tõrjunud välist survet, kuid küsib samas: ´Kas olen mees ma koidu? Kas sütitan ma loidu, Kas tuli ma või suits?´ Kordusmotiivina esineb äratundmine, et painajalikus ajas loodud luulegi ei ole saavutanud ootusärevat tulemust. Reaktsiooniaastate masendust ilmutas Suitsu värss tundlikumalt kui kellelgi teisel. Vaenulik
käes (iga hetk valmis kas vaenlase või enda juhi pead purustama). ,,Niebelungide aare" on kujunenud kristluse, arhailiste kommete ja müütide ning pealetungiva daamikultuse koosmõjul ning Siegfriedi eesmärgid näitavad sel ajal oluliseks peetud väärtusi. I lugu On pärimustest teada meil muistseist aegadest, töist, kuulsaist kangelastest ja imesaagadest, neist rõkkab rõõmuhüüdeid, neis kaebust on ja nuttu. Noist meeste suurist püüdeist nüüd mõneti võib teha juttu. Burgundias kord võrsus üks üllas tütarlaps ja kuskil maal ei loetud teist võrdselt nägusaks; ta nimi oli Kriemhild, tast kasvas tore neid. Kuid sestap tema tõttu sai surma suur hulk sangareid. See kaunis piiga oli kui armas taevaand. Ta nimel kasvüõi elu eks mehed panustand. Üksainus iluilming - nii oligi ta just. Ta voorused veel tõstsid ka kogu naissoo ülevust.
mitte ainult selles esimese järgu õppeasutises, vaid ka kogu linnas, kui mitte kogu maailmas. Kõik taipavad pisut ilmaasjust, aga tema ei taipa mitte kui midagi. Peaaegu nutta oleks ta tahtnud oma suure rumaluse pärast, eriti kui mõtles, et samas majas, kus elab tema, asub ka keegi teine Siberi läheduses väikeses toas ja see rabab sulle suurte ja raskete küsimustega otse mängides nagu malakaga pähe. Veel üks teine asi üllatas Indrekut. Kuis küll elab inimene, kes räägib nii suurist asjust, nii väikeses toas? Ja nii lihtsas, võiks öelda viletsas? Kuis võib ta nõnda riietuda ja selliseid saapaid kanda? Indrek oli juba ammugi tähele pannud, et Timuski üliõpilasepalitu narmendas voodrilt ja ka pealisriidelt, aga alles täna pani see ta mõtlema. Tema saapad olid sootuks kulunud ja lapitud ning lapi kõrvalt uuesti rebenenud, nii et sokk paistis. Kuipalju neil põhju all oli, seda Indrek muidugi ei näinud, aga kontsad olid viimase võimaluseni läbi tallatud ja viltu
annaabi.ee 
