Vene impeeriumi eripäraks oli aga see, et majanduslikult oli ta suhteliselt nõrk riik, kuid ta liitis vallutatud maad enda alla vaid administratiivsõjaliselt. Katariina II Venemaa 18. sajandi lõpul Paul I: Peale Katariina II surma 1796. aastal sai troonile Paul I, kes oli iseloomult väga kahtlustav, umbusklik ja kergesti ärrituv. Sageli esinesid tal etteaimamatud raevuhood, kuid vahel tegi ta üllatavalt suuremeelseid tegusid. Sellise tasakaalu puudumise tõttu pidasid paljud teda vaimuhaigeks, kuid selline arvamus oli liialdus. Paul I pidas oma ema, Katariina II ja ka teisi 18. sajandil paleepööretega võimule saanud naisvalitsejaid usurpaatoriteks need olid ebaseaduslikult võimu haarajad. Selliste juhtude vältimiseks kehtestas Paul I uue troonipärimise korra. Seni kehtinud Peeter I korralduse alusel määras Venemaa valitseja endale ise järeletulija. Uue korra järgi pidi Vene
See oli minu õpetajatest mulle õpetanud, kuidas ei tohi distsiplineerida: kuidas ei tohi lapsi piinlikku olukorda sõnum, minu avaldus; hüvastijättev coup de grâce. Korrapidaja jälgis mind, kui ma vargsi oma seada, neid kritiseerida ega häbistada. Nad õpetasid mulle ka, kuidas ei tohi õpetada. Õnneks maali üles riputasin. Ta andis mu üles, kuigi poleks pidanud seda tegema. Klassi kogunemisel oli mul loomulikult ka lahkeid ja suuremeelseid õpetajaid. Selliseid õpetajaid mäletame alati. hoidis meie klassijuhataja maali üleval (esitledes seda niiviisi veel kord avalikult), vaatas minu Nad toetasid mu püüdlusi, julgustasid mind ja uskusid minusse ning võimaldasid mul tänase poole ja ütles, “Sa tead ju, mis sinuga juhtub, Rogers, eks?“ Noh, ma olin ennegi nüpeldada päevani õppimist jätkata ning seda väärtustada. Nad võimendasid ka varakult tekkinud edasi- saanud
suureneva ägedusega. «Ta tahab, et inimeste kättemaks tabaks teda enne taevast kohtumõistmist.» «Inimesed kardavad ja säästavad teda.» «Oh, mina ei karda teda ega halasta ta peale,» ütles Felton. Mileedi tundis oma hinge hõljuvat põrgulikus rõõmujoovastuses. «Aga kuidas on kogu sellesse loosse segatud lord Winter, minu kaitsja ja isa?» küsis Felton. «Kuulake, Felton.» ütles mileedi «alatute ja põlastusväärsete inimeste kõrval on veel olemas üllaid ja suuremeelseid hingi. Mul oli kihlatu, mees, keda mina armastasin ja kes mind armastas. Sel mehel oli samasugune süda nagu teil, Felton. Ma läksin tema juurde ja jutustasin talle kõik. Tema tundis mind ega kahelnud minus hetkegi. Ta oli suuraadlik, igati võrdne Buckinghamiga. Ta ei lausunud midagi, sidus mõõga vööle, mässis enese mantlisse ja läks Buckinghami paleesse. «Jah, ma mõistan,» tähendas Felton, «kuigi taoliste meeste jaoks ei ole vaja mõõka, vaid pistoda.» 583
annaabi.ee 
