Venemaale, kuid kui palju leidus tollases ministeeriumikoolis muid raamatuid, mis suutnuks poisse köita. On väidetud, et juba lapsena avaldas JK isale soovi minna suureks saades õppima Peterburi sõjakooli, ent teatavasti langes tema hilisem valik hoopis õpetajate seminari kasuks. Põhjendus, nagu poleks perekonna majanduslik seis lubanud poega sõjakooli saata, ei ole tõsiseltvõetav, sest sõjakool taganuks tasuta ülalpidamise suuremalgi määral kui õpetaja seminar. Ilmasõja puhkedes äsja õpetajakutse omandanud JK igatahes sõjavaimustust ei avaldanud ning vabatahtlikuna sõjarindele ei kippunud. Tõsi küll, 1915. aastal lipnikekursustele saadetuna avaldas ta kodustele läkitatud kirjades selle üle rõõmu, kuid vaevalt oli nüüdki tegemist vaimustusega lapsepõlveunistuse täitumise üle. Samadest kirjadest selgub rõõmustamise tegelik põhjus- igasugune aktiivne tegevus on parem, kui tagavarapolgus kopitamine.
Isiklikult ei mäleta, et kuski oleks pikemalt peatutud kunstlikkude kompositsiooniliste võtete juures, ja seepärast alakem mõiste selgitamisest enesest. Teose tektoonikas, ehituses on autoril võimalik rakendada oma kombineerimisoskust. Ta võib leida teose ehituse põhiplaani umbes samas vaimus, nagu insener leiab mingi ehitise plaani põhijooned, ja peale selle ta teostab üksikasjades kavatsuslikku ehitustööd suuremalgi määral kui insener. Kirjandusliku teose autoril on kasutada palju võimalusi: ta pole seotud mingite maiselt praktiliste asjaoludega, vaid üksnes teose väljendusvõimega, ilmekusega. Mis veel oluline - leiutades mõne ehitusplaani võtte, ta võib selle kaudu intensiivistada ja sügavamaks teha teose sisu. Üks osa ehituslikke võtteid olenevad tegelaste koosseisust, nende iseloomudest, olustikust ja ideestikust. Need oleksid loomulikud võtted. Näit
protsess levib ka teistele inimgruppidele. Muuhulgas Saksamaalt pärineb hoiatav kogemus, kui karistus- järgset kinnipidamist rakendati ka isikute suhtes, kes olid toime pannud suhteliselt ohutuid varavastaseid kuritegusid.*18 Eesti seaduseelnõu seletuskirja vaadates lähevad mõtted paratamatult vägivaldsetelt kurja- tegijatelt ka teistele (nt narkoärikatele, riigireeturitele, terroristidele), kelle tegevus ohustab ühiskonna alustalasid vägivallatsejatest ilmselt suuremalgi määral ning keda võiks samuti tähtajatult isoleerida juba enne nende poolt uute jõledate tegude toimepanekut. Läbi aegade on isoleerimist ravimise eesmärgil kasutatud nende vaimselt haigete inimeste suhtes, kes kujutavad endast ilmset ohtu endale ja teistele. Karistusjärgne kinnipidamine sarnaneb selles osas psühhiaatrilise sundraviga, aga seda rakendatataks ilma diagnoosita. Nagu juba öeldud, on selle meetme