Ajalugu Esimestel arvutitel ei olnud operatsioonisüsteeme. Siiski tekkis kiiresti utiliite, mis tegelesid süsteemi haldamisega ja nende ülesanded laienesid tasapisi. 1960 aastate algul pakkusid arvutitootjad üpris ulatuslike tööriistu pakktöötlus süsteemide arendamiseks ja tööde jooksutamiseks. 60-ndatel aastatel loodi erinevaid kontseptsioone, mis edendasid operatsioonisüsteemi loomist. IBM lõi System/360 keskarvuti perekonnale, millesse kuulus erineva võimsusega ja hinnaga suurarvuteid, ühe operatsioonisüsteemi OS/360 (selle asemel, et luua igale arvutile oma juhtprogramm). Selline kontseptsioon oli System/360 eduks ülitähtis ja tegelikult on IBM tänapäeva keskarvuti operatsioonisüsteemid OS/360 kauged sugulased; programme, mis loodi OS/360 jaoks saab tänapäevalgi jooksutada. OS/360 sisaldas veel üht olulist uuendust kõvaketas püsimäluseade. Lisaks võeti kasutusele ajajaotus idee, kus kallite masinate
Ajalugu Esimestel arvutitel ei olnud operatsioonisüsteeme. Siiski tekkis kiiresti utiliite, mis tegelesid süsteemi haldamisega ja nende ülesanded laienesid tasapisi. 1960 aastate algul pakkusid arvutitootjad üpris ulatuslike tööriistu pakktöötlus süsteemide arendamiseks ja tööde jooksutamiseks. 60-ndatel aastatel loodi erinevaid kontseptsioone, mis edendasid operatsioonisüsteemi loomist. IBM lõi System/360 keskarvuti perekonnale, millesse kuulus erineva võimsusega ja hinnaga suurarvuteid, ühe operatsioonisüsteemi OS/360 (selle asemel, et luua igale arvutile oma juhtprogramm). Selline kontseptsioon oli System/360 eduks ülitähtis ja tegelikult on IBM tänapäeva keskarvuti operatsioonisüsteemid OS/360 kauged sugulased; programme, mis loodi OS/360 jaoks saab tänapäevalgi jooksutada. OS/360 sisaldas veel üht olulist uuendust kõvaketas püsimäluseade. Lisaks võeti kasutusele ajajaotus idee, kus kallite masinate
inimestel, kes olid ühist suurarvutit pruukides teinud meeskonnatööd, mis eeldas juurdepääsu ühtedele ja samadele suurtele andmekogumitele. Lahendus oli lihtne - ühendada personaalarvutid võrgu abil kokku, et võimaldada kasutada ühiseid ressursse. Nii sündisidki kohtvõrgud - Ethernet, Token Ring ja muud taolised - mis võimaldasid kokku ühendada terve hulga lähikonnas paiknevaid arvuteid, enamikus siiski personaalarvuteid. Lisaks neile säilusid ja arenesid ka suurarvuteid ühendanud mitmed globaalvõrgud. Võrkude magistraalliinid, mis siirdavad infot kümnete, sadade ja tuhandetegi kilomeetrite kaugusele, on kaasajal reeglina ühitatud telefoniliinidega. Teisiti öeldes kasutavad arvutivõrgud info edastamiseks suures osas telefoniliine. Magistraalliinidena kasutatakse praegu aga pea eranditult valguskaableid, kuigi mõnel pool on säilinud veel ka vanemat tüüpi vask- ja koaksiaalkaableid.
on NetBSD, FreeBSD ja OpenBSD. BSD sünd Varajased UNIX versioonid olid litsentsi omanikele saadaval koos lähtekoodiga, see tõi endaga kaasa operatsioonisüsteemi kiire arengu ka väljaspool teda ametlikult arendavat Bell-i Laboratooriume (Bell Labs). Üks esimesi UNIX operatsioonisüsteemi kasutajaid, ja hiljem ka aktiivsemaid arendajaid, oli California Ülikool Berkeley-s. 1973. aastal inspireerituna Ken Thompson'i esitlusest, ostis varem suurarvuteid kasutanud California Ülikool Berkeley-s PDP-11/45 miniarvuti 1974.a. jaanuaris paigaldas Keith Standiford PDP-11/45 miniarvutile UNIX-i neljanda versiooni. 1974.a. kevadel lisati PDP 11/40 1975.a. aasta sügisel lisati PDP 11/70. 1977.a. aastal pandi kokku first Berkeley Software Distribution ehk 1BSD. Tegemist oli lisaga UNIX-i kuuendale versioonile, sisaldades Pascali kompilaatorit ja ex tekstiredaktorit. 1978.a
annaabi.ee 
