Südameveenid viivad südames süsihappegaasiga küllastunud (venoosse) vere südame paremasse kotta. Ülemine õõnesveen, millesse suubuvad veenid peast, ülajäsemeist ja rinnakorvist, suubub südame paremasse kotta ülevalt, jämedam alumine õõnesveen, kuhu kogutakse veri kõhu, vaagna ja alajäsemete piirkonnast, aga samasse altpoolt. Peenikesi, kapillaaridest alguse saavaid veene nimetatakse veenuliteks. Veri liigub alt üles suunduvates veenides poolkuukujuliste klappide abil, mis takistavad selle tagasivalgumist. Liikumist gravitatsioonijõule vastupidi võimaldab sissehingamisel rindkeres ja ka õõnesveenides tekkiv hõrendus, mis suureneb kodade diastoli ajal. Sealjuures on tähtis ka veenide toonus (tagatakse veeniseina silelihaste kokkutõmbel. Kõrge vererõhu või pikaajalise seismisega seotud töö korral võivad veenid välja venida tekivad veenilaiendid, mis võivad muutuda põletikuliseks. -Kappillaaridest-
artereis aitab kaasa vastassuunalisele liikumisele veenides. Veenid asuvad seetõttu peamiselt jäsemete pinna lähedal naha all (arterid paiknevad tavaliselt sügavamal). Vere liikumist veenides soodustab ka sissehingamisel suurtes õõnesveenides tekkiv hõrendus (osaline vaakum), mistõttu veri imetakse veene mööda ülespoole. Veenid on tihti omavahel põigiti liitunud, moodustades venoospõimikuid (nt koljus). Veri liigub alt üles suunduvates veenides poolkuukujuliste klappide abil, mis takistavad selle tagasivalgumist. Klappe leidub eriti väiksema veeni suubumiskohal suuremasse. Veenides toimub vere liikumine umbes kaks korda aeglasemalt kui arterites, seda nii veenide suurema mahutavuse kui ka kauguse tõttu vasakust vatsakesest. Veenide arv ja maht on kaks korda suurem kui arteritel. Keha äärealade veenid on muuhulgas ka oluliseks vere depooks (säilituskohaks).
Harilik hallsamblik erineb teistest lehtja ja halli tallusega samblikest selle poolest, et tallus kinnitub aluspinnale vahetult alapoolega, mitte ritsiinidega (peenikesed juuri meenutavad seeneniitide kimbud). Seejuures on talluse keskossa aluspinnale kinnitunud, servaosas on aga hõlmaotsad päris vabad ja ülespoole suunduvad. Iseloomulikuks tunnuseks on veel see, et hõlmatipud on ümmargused ja laienenud ning kannavad huuljaid soraale; need paiknevad talluse alapoolel hõlmade ülespoole suunduvates tippudes ja on seega märgatavad ka pealtvaates. Soraalid sisaldavad soreede, mis on luubiga nähtavad peenjahu pulbrina. Harilik hallsamblik on Eesti üks tavalisemaid samblikke, mis kõige sagedamini kasvab okasmetsades - mändide ja kuuskede tüvedel ja okstel, kattes neid vahel täielikult. Seda liiki leidub ka taluõuedes ja parkides kasvavatel lehtpuudel, puitehitistel, harvem graniitkividel või isegi maapinnal. Harilik hallsamblik on vastupidavam õhureostusele kui enamik teisi
annaabi.ee 
