Heliloojate V põlvkond(sündinud 1945-1960) Uus heliloojate põlvkond tuli eesti muusikasse 1970. - 1980. aastatel. 20.sajandi lõpukümnendeid eesti muusikas iseloomustab erinevate stiilide ja kompositsioonitehnikate ühendamine. Laienes loodud muusika kultuuritaust, heliloojaid huvitas euroopa muusika algaegadest kuni uusimate rokkmuusika suundadeni välja, samuti ka eksootiliste maade muusika. V põlvkonna heliloojad kirjutavad erinevates zanrides, nende muusika on vähem seotud klassikaliste muusikavormidega kui eelkäijatel. Heliloojad leiavad uusi võimalusi elektroonilisest muusikast ning multimeediast ning nii mõningad heliloojad kasutavad oma töös arvutit ning on proovinud live-elektroonikat. 1970.aastatel alustanud heliloojatest äratas algselt enim tähelepanu Raimo Kangro, seejärel
Eesti muusikamaastik oli selleks ajaks muutunud vrdlemisi kirevaks. Kui eelmise plvkonna heliloojad olid oma varastes taotlustes ja ideaalides olnud sna sarnased, siis 1970. aastatel alustanud heliloojad seevastu olid vga erinolised. 20. sajandi lpukmnendeid eesti muusikas iseloomustab erinevate stiilide ja kompositsioonitehnikate hendamine. Oluliselt laienes ka loodud muusika kultuuritaust - heliloojate silmaringi oli kerkinud nii euroopa muusika oma algaegadest kuni rokkmuusika uusimate suundadeni kui ka eksootiliste maade muusika. Selle plvkonna heliloojad kirjutavad vga erinevates anrides. Nende muusika on palju vhem seotud klassikaliste muusikavormidega kui nende eelkijatel. Suurt huvi tunnevad nad ka muusikateatri vastu. Uusi vimalusi on leitud elektroonilisest muusikast ja multimeediast, paljud heliloojad kasutavad oma ts arvutit ning on katsetanud ka live-elektroonika vimalustega. Mitu selle plvkonna heliloojat on oma muusikukarjri alustanud rokkansambli juhina. 1970
mingit suunda vaid üks (või poolik) uurija, ülivähe saab kõnelda koolkondadest vms. Eesti kirjandusuurimine on olnud maailma kirjandusuurimise kauge perifeeria (Hennoste). See tuleneb mitmest asjaolust. Rahvusvahelised teooriad jäid eesti uurimises aastakümneteks juhuslike referaatide ja loengujuttude tasemele. Tõeline murre rahvusvaheliste suundade maailma toimub alles 1990. aastatel, kui tutvustatakse ja tõlgitakse peaaegu kõike, mis on oluline strukturalismist post-suundadeni. Ainsad, kes tutvustuste lainest välja jäävad, on need, kes on tõepoolest olulised eesti kirjandusuurimise ajaloole ja modernistlikule kirjandusuurimisele: positivistid, vaimuloolased ja uuskriitikud. Eesti uurimises endas on minimaalselt üldteoreetilist mõtlemist ja seegi väljaspool eesti kirjandust (Lotman). Katseid luua mingit oma analüüsi- või tõlgendusmudelit on vähe. Üldiselt öeldes on eesti kirjandusteadus olnud eeskätt eklektiline empiiriline uurimine
annaabi.ee 
