Tänapäeval nimetavad mõned Moosese kirikuks aga ülalkirjeldatud teist koopasaali. Helme koobas on kaevatud pelgupaigaks, mis rajati arvatavasti juba enne muistset vabadusvõitlust. Seda näitab väga kitsaste ja madalate ühenduskäikude esineminesaalide vahel, mis kindlasti ei ole vee uuristatud, vaid kaevatud. Suur koopaava ja kohe selle taga kolme saali esinemine viib mõttele, kas mitte Helme pargi rajamisel XVIII sajandil ei kaevatud kaks koopasuud ja nende taga asuvad saalid suuemaks, et luua romantiline paik. Looduslikud tingimused olid selleks väga soodsad. Teadaolevail andmeil oli Helme mõisa park veel möödunud sajandi alguses väga huvitav oma lossivaremete, vallikraavi, sildade, paviljonide ja muuga, kusjuures märgitakse ka grottide esinemist. Helme koobast märgitakse korduvalt vanemas baltisaksa kirjanduses. P. Lepsin kirjutab, kuidas ta seal 1880. a. käinud: "Me astusime maa-alusesse käiku. Kui
tavaks, ei puudu ka kasvatuslik ja õpetuslik moment. Ainult mis mulle ei meeldinud oli loos ,,Koerad asuvad teele," kus ,,koerad toppisid piibud sammalt ja saepuru täis, panid tule otsa ja lasksid tublisti sõita. Kurnäule anti kõvasti piitsa." Minu arust pole just kuigi õige väikestele lastele (kellele need viis lugu mõeldud on) suitsetamise ja piitsa andmise teemat sisse tuua. Mina loeksin oma lapsele vaid ülejäänud neli lugu ette, selle jätaks välja. Kui laps saab suuemaks, siis palun väga, lugegu, kuid minu põhimõtted lapsele õhtujutuks sellist lugu ette lugeda ei luba. ,,Pett ja Parbu" (1928) Taust: mõni aasta hiljem tahtis Oskar Luts oma rahapuudust leevendada uute lugudega Parbust, kellele lisas nüüd kass Peti. Analüüs: mõnus lühike jutt, mis on minu meelest isegi parem kui on seda ,,Parbu-jutt." Võimalik et kahe peategelasega juttu on parem jälgida, huvitavam ja
(Talvel püütakse hõõrdejõudu suurendada liiva raputamisega kõnniteedele.) Liugehõõrdejõudu saab mõõta keha ühtlasel vedamisel dünamomeetri abil. Sel juhul me mõõdame ühtlasi suurimat seisuhõõrdejõudu, millega veojõud võrdub. Liikuma hakkamisel peame seisuhõõrdejõudu veidi ületama, et anda kehale kiirendus. Seisuhõõrdumisest räägime vaid siis, kui keha püütakse liikuma „lükata“ ja hõõrdejõud seda takistab. Mida suurema jõuga „tõmmata“, seda suuemaks muutub ka takistav hõõrdejõud, mida nimetataksegi seisuhõõrdejõuks. (Et määrata pindadevahelist hõõrdetegurit tuleb mõõta keha raskusjõud. Seejärel vedades keha ühtlaselt mööda horisontaalset pinda mõõta ka liugehõõrdejõud ning jagada hõõrdejõud raskusjõuga.) 7. Keha kuju või ruumala muutmist välise jõu mõjul nimetatakse deformeerimiseks. Deformeeritavad kehad võivad olla elastsed (kui nende kuju või ruumala peale välijõu
annaabi.ee 
