Koor koosnes Aischylose ajal 12- st, Sophoklesest peale 15- st liikmest, kellest ks (korfaios ehk koorijuht) juhatas koori esinemise ajal ja teatavail juhtudel rkis koori nimel. Naisosad tideti meesnitlejate poolt. Niihsti nitlejad kui ka koor kandsid uhkeid rivaid; nende kasvu suurendati koturnide ehk paksude taldadega ja krgete kandadega jalanude ja krgete parukate abil. Koturnide leiutus omistatakse Aischylosele. Nole asetati mask hlekvendaja taolise suuavausega. Maskid kujutasid teatavaid kindlaid tpe, sest miimika, mida nd nii hinnatakse, polnud rakendatav antiikses teatris lava suure kauguse tttu publikust. Teater koosnes jrgmistest osadest: 1) theatron, publiku asupaik. Kaljusse raiutud istmed kerkisid lestikku vhehaaval laienevate kontsentriliste poolringide nol. Rhtsate, veidi avaramate lbikikude kaudu istmete vahel publiku vaateruum jagunes ridadeks, pstloodsete kaudu, mis
aega enam-vähem ühesugune. Tavaliselt kuulusid tema kostüümi koomiline mask, pehmed sussid, trikootaolised ihuvärvi püksid, lühike groteskselt polsterdatud tuunika ning Aristophanese-aegsetest komöödiastest ka suur punane tehisfallos. Kreeka tragöödiaetenduste kostüüme saame teada teatriteemaliselt vaasimaalidel.(Lill,A.2004, lk 148-149) Kostüüme täiendasid maskid, mis võeti kasutusele juba Thespise ajal. Näole asetati mask häälekõvendaja taolise suuavausega. Maskid kujutasid teatavaid kindlaid tüüpe, sest miimika, mida nüüd nii hinnatakse, polnud rakendatav antiikses teatris lava suure kauguse tõttu publikust. Need võimaldasid ühel näitlejal mängida mitut rolli ning kehastada ka naisi. Peale selle sai maski abi edasi anda tegelase vanust, ühiskondliku positsiooni, olulisi isiksuseomadusi, aga ka tema põhimeeleolu: viha, hirmu, või meeleheidet. Kuna näitleja nägu oli maski varjus ja lopsakas kostüüm piiras ka liigutusi, jäi tema
Aristophanese-aegsetest komöödiatest ka suur punane tehisfallos. Kreeka tragöödiaetenduste kostüüme saame teada teatriteemaliselt vaasimaalidel.(Lill, A.2004, lk 148-149) 12 Kostüüme täiendasid maskid, mis võeti kasutusele juba Thespise ajal. Näole asetati mask häälekõvendaja taolise suuavausega. Maskid kujutasid teatavaid kindlaid tüüpe, sest miimika, mida nüüd nii hinnatakse, polnud rakendatav antiikses teatris lava suure kauguse tõttu publikust. Need võimaldasid ühel näitlejal mängida mitut rolli ning kehastada ka naisi. Peale selle sai maski abi edasi anda tegelase vanust, ühiskondliku positsiooni, olulisi isiksuseomadusi, aga ka tema põhimeeleolu: viha, hirmu, või meeleheidet. Kuna näitleja nägu oli maski varjus ja lopsakas kostüüm piiras ka
annaabi.ee 
