hoopis Claudiust tapma. Hamleti surm saabus tegelikult läbi tema enda käte ja läbi tema enda rumaluse. Kuningas ja surnud kantsler Poloniuse poeg Laertes tegid kihlveo, et Laertes seljatab Hamleti rapiiri ja pistoda võitluses. Nimelt on Laertes prints Hamleti peale vihane kuna too tappis ta isa. Hamletil polnud see aga plaanitud. Emaga tema magamistoas juttu rääkides kuulis prints kardina taga mingisugust sahmerdamist ja arvates, et seal on hiir, suskas ta mõõga läbi kardina, kogemata tappes kantsleri. Kuningal ja Laertes'il oli aga terve võitlus juba ette ära planeeritud. Kõik oli tehtud nii, et prints Hamlet sureks ja Laertes elama jääks. Kantsleri poeg jättis endale nürimata otsaga mõõga ning kindlaks tegemaks, et Hamlet ikka saadud lööki sureks, mürgitas ta ka mõõga otsa ära. Kuningas aga mürgitas ka veini, et Hamlet sureks ka siis, kui ta mõõgaga saadud vigastuse tõttu ära surema ei peaks.
Pettuse välja tulles suudab Nipernaadi jälle põgeneda. Suve lõpu poole kohtab ta vaest tüdrukut Katit, kellele ta ütleb, et on rikas taluperemees. Nad jõudsid ühte tallu, mida mees väidab enda oma olevat. Kati aga tahab abielluda Nipernaadiga sellepärast, et tol on suur kari, mitte nii väga mehe enda pärast. Seal oli aga talu päris peremees, vanapoiss Jaak, kes sel ajal ei saanud üht pulli laadal maha müüa ning kuna ta oli purjus, hakkas ta pulliga kaklema ja too suskas teda. Toomas Nipernaadi ravis ta terveks ning Jaak oli väga tänulik. Samas hakkas mees himustama Katit, kes oli kõva tööinimene. Nipernaadi ei tahtnud näiliselt naisest alguses loobuda, kuid lõpuks ta siiski tegi seda ning Jaak ja Kati abiellusid. Nipernaadi läheb jälle oma teed. Viimases novellis satub ta mere äärde, kalurikülla. Ta hakkab seal tööle. Tema partner Jaanus tutvustab Nipernaadit oma pruudile Maretile. Mees asub Mareti ja tema isa juurde elama.
kaasakiskuvatel meloodiatel ennast kaasa kiskuda. Orkester oligi minu koolitamata kõrva jaoks ikka täitsa hea. Publikum oli muidugi erakordselt heatahtlik. Nagu ma aru sain, oli suurem osa saalisviibijaid nii naised kui ka vanema generatsiooni rahvas (tohh-hutu naistevägi!), kellele teater oli enne etendust mingi promoürituse korraldanud. Publik oli nii üles köetud, et tervitasid praktiliselt iga repliiki aplausiga; kui üks tegelane suskas sisse mingi päevakajalise nalja ("ta ütles, et kui elektri hind veel tõuseb, siis ta ei tulegi koju"), siis saal lausa hullus. Vanemuise "Lõbus lesk" oli mul siis üldse esimene operett elavas ettekandes näha ja kuulda. Ja kui hästi läheb siis ei jää esimene ilma teiseta ja teine kolmandata... Kaunid viini operetiviisid koos kevadiste armukõdinatega Pariisist on piisav põhjus veeta üks rõõmus õhtu Vanemuises. Maailma operetiloomingu säravamaid teoseid, Franz Lehri "Lõbus
annaabi.ee 
