Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega. Et surnule pidi kaasa andma võimalikult palju õnnistusi ja sargal enam selleks ruumi ei jätkunud, oldi sunnitud need papüürusele kirjutama ja sarka asetama: see ongi nn. surnuraamat. Kirjad palusid jumalatelt abi. Anubis, Osiris, Nut ja Isis, eelkõige aga neli Horose last pidid lahkunut kaitsma. Viimased olid need, kes olid avanud Osirise suu, et too taas süüa ja kõnelda saaks. Ning samuti pidid Horose pojad surnut hoidma nälja ja janu eest. Kui muumia oli sarka suletud ja maa alla või kaljusse raiatud hauakamber valmis, peeti iga kord maha matuse riitus. Kes rikkam, oli juba oma eluajal nii korraldanud, et tema muumia maeti Osirise pühasse linna Abydosesse
Mängis ühenda neljast algjumalast suurt rolli. Oli nii kokkusulanud Ra-ga, et raske eristatada. Samas võis ta ka olla õhujumal, kujutatud ka sinakana, peas kaks suurt sulge. Oinakujuline Amon. Osriris- surnute üle kohtu mõistja, Isis- nõidused, viljakus- Seth- kõrbetuul, ebamäärane eksisteerimatu loom. Horos vc Seth kosmiline duell. Kumbi ei võitnud, jumalad mõistsid õigeks Horose. Hathor- jumalik lehm, armastus, tants ja laul. Vt. müüte. Surnud. Surnute kultus, Surnuraamat. Sargatekstid, sarkofaagidele kirjutatud. Uue riigi ajal tõusis tähtsaks Osirise kohtu motiiv. Surmajärgsus vanal ajal oli ainult kuningale, keskmisel laienes see ka preesterkonnale ja uues riigis oli see pm kõigile saadaval, kui täideti rituaalne. Oli vaja mumifitseerida, süda säilitati raudselt. Oli tarvilik ka surnukeha identifitseerimine, nimi tuli igal pool üles märkida ja jäädvustada elulugu. Oli oluline, et elu saaks jätkuda nii nagu see oli enne surma, seega
lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega. Et surnule pidi kaasa andma võimalikult palju õnnistusi ja sargal enam selleks ruumi ei jätkunud, oldi sunnitud need papüürusele kirjutama ja sarka asetama: see ongi nn. surnuraamat. Kirjad palusid jumalatelt abi. Anubis, Osiris, Nut ja Isis, eelkõige aga neli Horose last pidid lahkunut kaitsma. Viimased olid need, kes olid avanud Osirise suu, et too taas süüa ja kõnelda saaks. Ning samuti pidid Horose pojad surnut hoidma nälja ja janu eest. Kui muumia oli sarka suletud ja maa alla või kaljusse raiatud hauakamber valmis, peeti iga kord maha matuse riitus. Kes rikkam, oli juba oma eluajal nii korraldanud, et tema muumia maeti Osirise pühasse linna Abydosesse
annaabi.ee 
