jumalat . egiptlased uskusid et inimene peab pärast surma elama umbes samasugustes tingimustes nagu ta elas enne surma .Kõige enne oli matmis paik võimalikult kindel ja püsiv nii näeme egiplased nedne kõige kõrgem sugu vaarao .Hoolisi vähe elu hoonetest haud ehitised on püramiidid kuulsamad mälestisi . egiptus saab vägevamaks riigiks vallutab naaber riike ja saab suuremaks . elamu ja lossi ehitamine oli egiptuses väikese tähtsusega.et hing saaks tarbe korral surnukehasse tagasi asuda oli vaja seda vaja kõdunemise eest kaitsta plasaneerimise abil. Et aga laip ykskord siiski k6duneb oli soovitatav asendada kuskile kindlasse kohta surnukuju just see asjaloo andis tõuke egiptuse skulpuuri arengule et nad tegid kujusi . Klassikalisel ajastul oli kujurite peaülesandeks luua jumalakujusi .Ja kaunistada templed. Kreeklaste usundi järgi sarnanesid olümpuse mäel elavad jumalad sarnanesid nii oma välimuse poolt inimesena. Inimeste
Surnul aga oli teisik ka, kes sündis ilma koos temaga. Ka oli osa kõiksuse elujõust, inimese kaitsevaim, kes saatis inimest tema maises elus, avaldades end täielikult pärast isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda. Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust. Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest. Kirstukaanele oli nikerdatud lahkunu nägu surnumask. Muumiaga koos asetati hauda ka portreeskulptuurid, mis sobisid samuti hinge elupaigaks. Hauakambri seinad kaunistati maalidega, et luua hingele meeldiv elukeskkond
Surnul aga oli teisik ka, kes sündis ilma koos temaga. Ka oli osa kõiksuse elujõust, inimese kaitsevaim, kes saatis inimest tema maises elus, avaldades end täielikult pärast isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki, surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda. (Spence 2000) Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta saakali peaga jumalust (Kangilaski 2003). Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised 2 pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest
annaabi.ee 
