ja III asulast, Valmast Võrtsjärve läänerannikul, Tamulast Võrus ja Naakamäelt Saaremaal. Erilise tähtsusega oli koht, kuhu surnu laip või tuhk asetati – seda kohta nimetati pühaks paigaks ja seda ei tohtinud rikkuda ega reostada. Selliseks paigaks oli tavaliselt isoleeritud metsatukk, hiis või kivivared, kangrud. Rahva kiindumus oma pühadesse matmispaikadesse oli väga tugev ning ristikirikul kulus kaua aega selleks, et veenda inimesi surnuid surnuaedadesse matma. Ajaliselt vanimad on kivikirstkalmed. Nende kiviringiga piiratud ja kividega täidetud keskosas paikneb enamasti põhja-lõuna suunaline, paeplaatidest või suurtest raudkividest kokku seatud kirst. Kivikirstkalmeid hakati ehitama ajaarvamise eelse viimase aastatuhande esimesel poolel. Ajaarvamise vahetuse paiku kujunesid kivikirstkalmetest välja nn tarandkalmed. Need on sageli mitmesaja aasta vältel matmiseks kasutatud ühiskalmistud. Kirstude ja ringmüüri
läbi. Niisis ei palganud ta Leonardot endale tööle. Kuid kui Leonardo sai jutule mehega ja nägi, et meest ei huvita relvad, rääkis ta oma vägevast kõike-oskavatest kätest ning sai tööle. Koos teiste kunstnikega pidi Leonardo maalima pildi Neitsi Maarjast Jeesuslapsega. Väikese tasu pärast tekkisid vaidlused. Siiski ta alustab ingli näo maalimist. 1484 aastal tuleb katk, inimesed surevad kümnete tuhandete kaupa, surnuaedadesse kaevatakse suured augud laipade jaoks. Paljud inimesed põgenesid kaljukoobastesse. Nii ka Leonardo. Seal arenes ta jälle edasi uuris pilvede tekkimist, kaljusid ja muud. Peagi alustab ta "Madonna kaljukoopas" (1483-86, Louvre, Pariis, teine 1503-08, National Gallery of Art, Washington) maalimisega. Sellel pildil on lummav maastik, süvendatud on näoilmed ning zestide sisu. Ta ei taha müüa maali 50 tukati eest ja ütleb, et teeb koopia maalist, originaali jätab endale.
11.-12. sajandi ristiusu mõjul tõid endaga kaasa taas laibamatuse. 13. sajandist hakkas laibamatus üha enam domineerima, kuid endiselt säilisid ka eelkristlikud kujutelmad, millest annavad tunnistust hauapanused. Visitatsiooniprotokollides kirjeldatakse talupoegade kirikuskäimist, kuid endiselt matsid nad oma surnuid ka vanadesse pühapaikadesse. Kiriku surve suurenedes hakkasid talupojad üha rohkem matma oma surnuid kiriku asutatud surnuaedadesse. 19. sajandist NSV perioodini talitati matustel kiriklike tavade järgi (Järve 2007:8). 2.2. Ajalooline ülevaade slaavlaste matmiskombestiku kujunemisest Slaavlaste territoriaalne algkodu on tänapäevani vaidlusküsimus, mille kohta eksisteerib palju hüpoteese. ,,Slaavlased ilmuvad ajalooareenile äkiliselt ning juba väljakujunenud rahvana", kirjeldab idaslaavlaste tekkeajalugu tsehhi arheoloog-slavist L. Niderle ( 2001:11-17).
annaabi.ee 
