Laiendosa saab olla kas lihtsõna (külma+kindel), tuletis (askeldus+rohke), liitsõna (eesmärgi+kindel) või võõrsõna (fantaasia+vaene). Seejuures moodustustüvi on nimetavas (leekpunane) või omastavas (külmakindel), teatud sõnatüüpide puhul esineb moodustustüvi ka lühikujuna (inimsõbralik). Nimetavalise moodustustüvega liitomadussõnade hulgas on lekseeme, mis moodustavad ekspressiivse tähendusega liitsõnu omadussõnadega: tulikuum, verinoor, surmigav. Laiendosadega moodustatakse sõnaraamatulekseemide kõrval ka uusi tekstiliitsõnu: surmloll. lane-, line- ja mine-liitega laiendosal on liitsõnas alati konsonanttüvi: külalislahke. Kui struktuur ei nõua teisiti, on nimisõna liitomadussõnades nagu liitnimisõnadeski moodustustüvena sagedamini omastavas ja selle malli järgi moodustatakse vabalt tekstiliitsõnu: usuagar, trenditeadlik. Liitnimisõnade ning liitomadussõnade moodustuses on kalduvus kasutada omastavalist
ajalise, ruumilise, põhjusliku vms suhte alusel ebatavalise piltliku nimetusega. Terviku väljendamiseks kasutatakse selle osa. Kuningas- kroonitud pea, Berliini müüri langemine- kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine. Hüperbool- ehk kunstiline liialdus on kirjeldatava asja või nähtuse iseloomulike joonte võimatuseni suurendamine, mingi otsustuse, väite või tunnusega ülepakkumine. Eesmärgiks eriti tugevate tunnete väljendamine. Surmigav, hirmkallis, pole teda sada aastat näinud. Litootes- ehk vähendus on hüperbooli vastand, kus eituse kaudu väljendatakse jaatust, rõhutatakse olulist vähendamise kaudu. Imepisikene, teosammul käima, alla meetri mees. Allegooria- ehk mõistukõne esitab abstraktse mõiste piltlikul, asjastatud kujul. Isikustamine- ehk personifikatsioon on mingi loodusnähtuse, eseme või abstraktse mõiste kujutamine hingestatuna, sellele isiku omaduste omistamine. Isikustamise
raud’,siidpehme, tinaraske, juuspeen, nõelterav, küünalsirge, peegelsile, mesimagus, surmvaikne, välkkiire, lindprii, piltilus, jääkülm, kaljukindel, lumivalge, süsimust. Mõned täiendnimisõnad on kaotanud võrdlusaluse funktsiooni ja muutunud määramäärsõnadeks, nt ilm-: ilmselge, ilmsüütu; ime-: imepisike, imeilus, imetugev; maru-: maruandekas, marusuur. Osa täiendsõnu on teel määrsõnastumisele, nt põrgu-: põrgupalav, põrgu-igav; surm-: surmväsinud, surmigav, surmkindel; tuli-: tulikuum, tulivihane; veri-: veripunane, verivaene. Võrdlusalust märkiv täiendosa võib ka täpsustada värvitooni. Sellisel juhul on vahel võimalik nii nimetav kui ka omastav kääne, nt kirsspunane = kirsipunane, sidrunkollane = sidrunikollane, lehtroheline = leheroheline, sammalroheline = samblaroheline; vahel ainult nimetav, nt kastanpruun, vaskpunane, õlgkollane, oliivroheline, mesikollane. 2
ta ju oli surnud, aga kui ma tahtsin teha midagi, mis omast köhast on hea, siis ta leidis, et see on hiiglasant. Ja ise ta nuuskas tubakat, sellega oli muidugi kõik korras, sest seda tegi ta ise! Ta õde, miss Watson, üsna kõhn vanatüdruk prillidega, oli parajasti tulnud tema juurde elama ja hakkas mind nüüd aabitsaga pinnima. Ta piinas mind umbes tund aega tublisti, siis tuli lesk ja käskis mu vabaks anda. Ma ei oleks suutnud seda kauem kannatada. Siis oli tund aega surmigav ja ma ei jõudnud paigal püsida. Miss Watson aina ütles: «Ara topi oma jalgu sinna, Huckleberry,» Ja «Ära ole nii küürus, Huckleberry, istu sirgesti,» ja siis varsti jälle: «Ära haiguta ega ringuta nii, Huckleberry; kas sa korralikult olla ei saa?» Siis ta 214 jutustas mulle kõiksugu asju põrgust ja ma ütlesin, et tahaksin olla seal. Sellepeale läks ta pööraseks, aga ma ju ei tahtnud midagi paha öelda. Ma tahtsin ainult minna kuhugi, ma tahtsin
annaabi.ee 
