ESIMENE NOVELL Ser Ciappelletto petab valeliku pihtimusega jumalakartlikku munka ja sureb. See eluajal nurjatu olnud mees tunnistatakse pärast surma pühakuks ja nimetatakse San Ciappellettoks. 1. Teose probleemistik ja idee. Usalduv inimene on kalduv usaldama sellesse mida ta näeb või tahab näha. Krooniline valetaja jaab valetajaks ka surmavoodil. 2. Ülevaade tegelaskonnast, peategelase eesmärk, tema olemus ja finaal. Musciatto Franzesi - suur ja rikas kaupmees. Tema pidi ära sõita, ning enne oma sõitu tahtis oma asjad, mis on üpris sassi läinud korddaks teha. Selleks leidis ta endale abilisi. Kuid ei teadnud kust leida inimene, kes oskaks ta võlgu burgundlastelt sisse nõuda. Lõppuks kutsus ta endale abiks Ser Ciappeletto. Ser Ciappelletto - notar, väga salakaval inimene. Kõige rohkem tunnistas ta valet
Gilmore'i esmamulje saatana kirikust oli veidike pettunud, ta kohtus ainult käputäis kiriku liikmetega. Ta sai aru et saatana kirik pole nagu iga tavaline kirik kus kõik kogunevad kokku ja hoiavad üksteist, selline lähenemine on hädavajalikk, kui saatana kirik peaks lagunema siis ei hävi satanism. 1997 Anton S. LaVey suri olles haige juba kaua aega, ta ei tahtnud arste ega rohte. Peter H. Gilmore'i kirjeldusel Anton S. Lavey oli tugev ja surmavoodil oli ta kui loom kes kõnnib metsa surema. Peale LaVey surma ei oskand keegi enam midagi teha, niisiis Peter H. Gilmore ja tema naine asusid saatana kirikut edasi juhtima. LaVey ei kirjutanud ametlikku testamenti vaid kirjutas ainult nimekirja paberile, mis oli seaduste järgi kehtetu. LaVey lapsed kohe peale LaVey surma hakkasid saatana kiriku maad himustama ja lõpuks saidki osa sellest maast omale.
Pildil on kujutatud peakattega naist, kes on nähtavasti mere ääres ning ümberringi pole teisi isikuid. Naise näost väljendub tühjus, kuid osaliselt võib tunda kerget õnnetut olekut. Pilt on hallides toonides. Isiklikule arvamusele toetudes ütlen, et maal annab hästi edasi emotsioone ning mulle meeldib! Teine teos oli `Lamava naise pea', maalitud 1948. aastal kasutades kuivnõela. Mõtteid on mitmeid: kas kujutatud naine on surmavoodil, lihtsalt väsinud ilmega või hoopis midagi muud? Silmadest järeldaks, et tegu on korraliku väsimusega. Maal on valdavalt kahtetooni must ja valge- ning kasutatud on varjutust. Emotsioonaalne teos. Kolmandaks teoseks oli `Mehe pea (Pea)', maaltud 1948. aastal kasutades taas kuivnõela. Selle maali puhul on taas kaks tooni -must ja valge- ning varjutustehnikat rakendatud. Pildil on mehe pea, kes tundub olevat kõhnemapoolne. Mehe silmist loen elukogemust, kuid ka väsimust
Täiskasvanud inimesed aga tunnevad iseendil suurt koormat, mida nad peavad päevast päeva vedama. See omab nende jaoks tähtsust, sest elus püsimiseks on vaja teha ka selliseid asju, mis võibolla ei tundu meelistegevustena. Ka Mari, peale seda, kui Krõõt suri, muutus temagi. Tema esialgne elu mõte purunes, sest nüüdsest sai ta endale kaela raske koorma, mida ta tahest tahtmata pidi vedama. Enam polnud kõik nii hea, sest ta ei saanud elada ainult oma perekonnale. Kui Mari oleks surmavoodil olnud, siis oleksid talle väga paljud inimesed tänulikud olnud, kuid ilmselt Mari ise poleks olnud oma eluteega rahul. Kes oleks võinud ette teada, et Mari elumõte seisneski võõraste laste kasvatamises. Raske on arutleda, mis võiks olla Pearu, Andrese üleaedse, elu mõte. Kas ta isegi selle üle juurdles? Tema elu oli palju kergem, kui Andresel, sest Pearu vanemad olid oma elu selle taha pannud, et nende lastel (Pearul) tuleks kergem elu, kui neil endil
» Seepeale läks komtuur kännuseid koristades välja. Kui õues kõik jälle vagaseks oli jäänud, julgesin ma salakambrist välja tulla. Imestusega nägin ema kaunis rahuliku olevat. Ta hakkas koguni harjunud viisil komtuuri ja saksu kütma ning ütles uhkusega, et nii kaua kui tema elab. keegi Priidusse ei tohi puutuda. Mina küsisin, mis komtuuri viimased, minule hoopis arusaamata sõnad tähendavad? Ema käskis mind vait olla ja ütles, see olla saladus, mida ta mulle ja Priidule alles surmavoodil tahta ilmutada. Õigust öelda -- ma ei tahagi seda saladust teada saada. Ma aiman, et see head asja ei lähenda. Mu süda valutab sees. Siiamaani elasime me rikkumata rahus, nüüd hakkab vägivald ja kurjus ka meie majasse tungima. Vaene Priidu! Ja selle noore rüütli põlevad silmad! . . . Oh Viiluke, ma kardan, et meie loodetud õnnest midagi ei saa.» Sepp võttis kurvastatud neiu oma käte vahele, 168 surus teda tugevasti vastu rinda ja ütles julge häälega: «Ära mine araks, Maieke