et üldiselt teos on hoitud asjalikult realistlikes raamides. Autoripoolse objektiivse erapooletuse säilitamine on satiiri mõju tõstmise parimaid vahendeid. Näeme kohvikukujusid nagu proua Horst, kellele ,,lapsed hirmsasti hakkavad närvidele", proua Meeli, kes pööritab oma mandlitaolisi tuvisilmi ja kõneleb ,,arushaadav", ,,thõepoolest", ,,fiimane khord Berliinis", proua Itam, kes on nii peen ja õrnatundeline, et, kõnelemata kärbse surmamisest, ei suuda ise oma suitsugi tuhatoosi kustutada, vaid palub seda teha mõnd teist, kunstnik Mägar, kes ilustab maalitavaid oma piltidel, sest et inimene on surelik, ilu igavene, ja seisab istuva laudkonna juures püsti, et kõik näeksid, kuidas ta ümbrusest kõrgemal seisab, suurspekulante, kes usuvad, et just nemad on need õiged ja ausad eesti mehed, teised aga kaabakad. Karin, kes-teab, on selles rühmas isegi kõige sümpaatsem, vähemasti oma naiivsuse ja pinnapealse
maksvust tunnustavad. Marburgi Wigand'i meelest pidid eestlaste sõnad ja tingimused nii leplikeks osutuma, et ta meeletule verevalamisele ordu poolt paremat põhjendust ja õigustust sel puhul ei leiagi kui arusaamatust, mis sel teel olevat tekkinud, et tõlk eestlaste leplikke sõnu hoopis vastupidi olevat tõlkinud! (v. Marburgi Wigand'i kroonika, lk. 502-503). Saarlaste seisukoht näib ristiusule vaenulikum olnud olevat, nagu preestrite uputamisest, Pöide foogti ja ordurüütlite kividega surmamisest resp. ohverdamisest võib järeldada. Et neile ordurüütlitele alguses lubati Pöide lossist puutumata lahkuda, võiks ehk noorkristlaste mõjul ündinud olla, missugust lubamist siis vahest peaasjalikult aganausu poolehoidjate mõjul rikuti, vahest ohverdamise tstarbel. Kuid Hoeneke kirjeldus nendest lugudest, nagu a Viljandi loost, ei esine Renner'il küll mitte algupärasel ega täpsel kujul, nagu eespool juba mainitud.
Saksamaal muutus tähe kandmine kohustuslikuks kaks aastat hiljem – 1941. Poolas rajati esimesed getod ning juudi elanikkond sunniti neisse elama. Saksamaal läksid natsid samuti üle massimõrvadele. Sihtgrupiks olid vaimuhaiglate invaliidsed patsiendid (põhiliselt mittejuudid), kes vastavalt natsiideoloogiale olid „väärtusetud“. 1939. kuni 1941. aastani tapeti patsiendid gaasiga Saksamaa ja Austria kuues vaimuhaiglas. See on esimene näide massilisest gaasiga surmamisest, paljud selle kuriteo toimepanijad olid hiljem ametis Poola surmalaagrites. Kallaletung Nõukogude Liidule 1941. aastal tähistas Hitleri ideoloogiliste eesmärkide haripunkti: totaalne sõda juudibolševismi vastu, millest ta lootis väljuda põhiliste ideoloogiliste vastaste hävitamisega ning vallutada maa tulevase Saksa asustuse jaoks. Slaavi elanikkonda peeti kas ohverdatavaks või määrati pärisorjusesse. Juudi populatsioon oli kavas hävitada massimõrvadega