· linna keskel elati mitmekorruselistes betoonist ja tellistest üürimajades 1. aatrium 2.õu sammastega 3.valgus, auk katuses, selle all bassein ROOMA SKULPTUUR JA MAALIKUNST SKULPTUUR: · portreeskulptuur, mis lähtus esivanemate austamisest · büste hoiti kodudes aukohal ja kanti rongkäikudel kaasas e siis levis esivanemate kultus · kujutati realistlikult, selleks võidi kasutada vahast surimaski · portreid tehti ka riigile teeneid osutanutest · olulised olid keisri portreed, kujud isikupärased, rõhutatud on vaimne ja hingeline omapära · oluline oli Kreeka antiigi mõju · kunsti hakati koguma, tehti koopiaid · lisaks realismile levis ka idealiseeriv laad · nt keiser Augustuse marmorkuju MAALIKUNST · maalikunsti allikaks 2 linna: Pompeji ja Herculaneum · kaevati välja 19. saj · on säilinud tänu tuhale vulkaanipurse
temaga. Mõnikord oli ühest kirstust vähe. See mahutati teise, pisut suuremasse, ja see teine omakorda kolmandasse. Vanas Riigis oli selleks esialgu kaunistusteta puu- või kivisarkofaag, hiljem kaeti see hieroglüüfide ja maalingutega: peente ning rõõmsavärviliste piltidega jumalustest, amulettidest ja sümbolitest; mõnikord kujutati ka matusestseene. Matusetoredust kroonis kirstukaanele nikerdatud lahkunu nägu. Traditsioonilisi surimaski kohal hiilgas kas kullatud või odavamas värvitoonis lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega. Et surnule pidi kaasa andma võimalikult palju õnnistusi ja sargal enam selleks ruumi ei jätkunud, oldi sunnitud need
sarnanema temaga. Mõnikord oli ühest kirstust vähe. See mahutati teise, pisut suuremasse, ja see teine omakorda kolmandasse. Vanas Riigis oli selleks esialgu kaunistusteta puu- või kivisarkofaag, hiljem kaeti see hieroglüüfide ja maalingutega: peente ning rõõmsavärviliste piltidega jumalustest, amulettidest ja sümbolitest; mõnikord kujutati ka matusestseene. Matusetoredust kroonis kirstukaanele nikerdatud lahkunu nägu. Traditsioonilisi surimaski kohal hiilgas kas kullatud või odavamas värvitoonis lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega. Et surnule pidi kaasa andma võimalikult palju õnnistusi ja sargal enam selleks ruumi ei jätkunud, oldi sunnitud need papüürusele
annaabi.ee 
