Kadriorust sai Tallinna elanike ja arvukate kuurordi külastajate jaoks armastatud suvitus- ja jalutuspaik. Kadriorgu sõideti puhkama ja tervist kosutama isegi tsaaririigi pealinnast Peterburist. 1832. aastal suvitasid Kadriorus keiser Nikolai I kolm tütart. Korduvalt nähti suvitajate seas keiserliku perekonna liikmeid, kelle viibimine Kadriorus suurendas ka linnas elukallidust. Kui Peterburist hakkasid kohale sõitma suvitajad, kes olid huvitatud soojadest vannidest ja meres suplemisest, hakkas Kadrioru tähtsus ka linnakodanike silmis suurenema. 1861. aastal ehitati Weizenbergi tänavale, praeguste Lahe ja Tormi tänavate vahele suplusasutus Supelsalong (arhitekt Ludwig Bohnstedt (18221885)). See oli mahukas puitehitis, mille osaks olid avarad salongiruumid ja restoran, lugemistuba ning vannitoad. Kõrgete akendega ühekorruseline hoone oli ümbritsetud sihvakate sammaste reaga, mis toetas kogu hoone pikkuses kulgevat galerii rõdu. 1881
kommidega. Ravimitel olgu kindel lastele kättesaamatu koht. Pange tähele, et ravimid oleks kättesaamatud ka taskus või käekotis. Lapsed on leidlikud! Sport ja vaba aeg Jõukohane sportimine ja aktiivne vaba aja veetmine on ainult kasulik. Eriti sobivad on mängulised spordialad, sellega kaasnev teistega suhtlemine on äärmiselt vajalik. Laps õpib mänguga end pingutama, kaotama ja alluma reeglitele. Suplemisest ja ujumisest ei pea hoiduma, kuid seda tuleks teha ainult järelvalve all ja soovitavalt ohutusvestis. Seltskonnas ujudes peaksid kaaslased olema hoogudest hoiatatud ja olukorrast teadlikud. Paadiga sõites või kala püüdes on tark kasutada ohutusvesti. Sagedaste ootamatute hoogude puhul peaks ka jalgrattasõit toimuma järelvalve all ja kaitsevarustust (kiiver, põlve- ja küünarnukikaitsed) kasutades. Töö
../ mõningatel juhtudel esineb siiski erootilise varjundiga haldjanägemisi üksikutel metsaskäijatel.”(Petzoldt 2003:80) Ahvatlemist pannakse süüks ka näkkidele ja murueidetütardele: “ Noormehi ahvatleb näkineiu sedaviisi, et kandle kivile jätab ehk uppujana appi hüüab. Tihti moondab ta meeste silmad nii ära, et need ümbrust ei tunne ja sügavasse vette hukatusse tormavad.” (Eisen 1995:61) Veel “/.../ teab rahvasuu /.../ muruneidude vihtlemisest ja suplemisest kõnelda. /.../ Mõnele isikule näitavad nad endid oma täies toreduses, mõni jälle võib neid näha nõialt saadud võidega silmi võides. /.../ Mõnel üksikul juhtumil õnnestub kellelgi noormehel muruneiut tabada ja koju viia, kuid õnnelikuks ei saa inimene muruneiuga elades.”(Eisen 1995:51-52) Et sellised meelitamise jutud käivad eelkõige haldjate kohta, kes puutuvad kokku nö meeste ametitega (jaht, metsategemine, kalapüük jne), siis on täiesti arvestatav Uku Masingu arvamus,
Kui päike hakkas oma kuri alla poiste peale saatma, muutusid nad uniseks, läksid jõe aarde liivaseljandikule ja heitsid magama. Põletav päike ajas nad pikapeale jalule ja nad asusid mornilt hommikueinet valmistama. Pärast sööki tundsid nad end roidunutena ning kangetena ja neis tärkas jälle väike kojuigatsus. Tom märkas selle tunnuseid ja püüdis mereröövleid lõbustada niipalju kui suutis. Kuid need ei hoolinud ei kuulikestest, ei tsirkusest, ei suplemisest ega millestki muust. Ta meenutas neile veetlevat saladust ja manas sellega esile ühe rõõmukiire. Selle kestusel jõudis ta neis uue plaani vastu huvi äratada. See uus plaan oli mereröövli elukutse a j u tiseks kõrvale heita ja vahelduseks indiaanlasteks hakata. See idee meeldis kõigile. Ei kestnud kaua, kui nad olid juba alasti ning pealaest jalatallani musta mudaga vöödiliseks võõbatud nagu sebrad, kõik mõistagi pealikud, ja tormasid läbi metsa inglise asundust ründama.
annaabi.ee 
