7. Inimese identifitseerimine sellega, mida ta on varem korda saatnud või millistes sündmustes ta on osalenud, ilma et sel oleks mingit tegu antud sündmusega. Tunnustust on toonud tegu tehtud hoopis teisel alal kui antud uudise sündmustik. Teine tavaline võte on lugejas tugevaid tundeid äratavate sõnade kasutamine ja tegelaste või sündmuste sidumine nendega. Tavaliselt on tegemist detaile suurekspuhumiseks. Siia kuulub erinevaid võimalusi: 1. Kasutatakse superlatiive(enneolematu edu, suurim, parim jne) seal, kus tegu on üsna tavalise sündmuse või inimesega. 2. Seotakse tegelased või sündmused lugejatele olulise sümboolika, rituaalide või atribuutidega. Kolmas tavaline võte on hinnangute andmine tsitaadi saatelausega, valides sinna sõnu, mis ütlevad midagi kõneleja kohta. 1. Kasutatakse verbe, mis panevad rääkija kõnelemisviisi ebameeldivasse valgusse. 2
Ka siis, kui vormiliselt on võrdlus olemas, aga teine võrreldav on tavaline, üldine või sobimatu, läheneb reklaami tähendus ülivõrdele. Kasutatakse anonüümseid „ütlejaid“, nt paljude meelest parim. Retooriliste küsimuste eesmärk on väita, mitte vastust saada. Reklaamija põhjal võib arvata, et polegi vastust oodata, vaid see on suunatud tarbijale, et ta küsimuse iseendalt küsiks. Eestis pole reklaamide sisu kuigi range kontrolli all. Tarbijakaitseamet pole superlatiive seadusega keelanud. Reguleeritud on seda, kui lõpmatuseni meile võidakse toodet ülistada. Piirangute puudumisele viitab see, et reklaamide sõnaliigi uurimustes on adjektiivide superlatiive rohkem kui komparatiive. Peaaegu kõik superlatiivi vormid olid ajalehes kulunud väljendid: parim, soodsaim, odavaim, uusim, siis pole vaja välja mõelda, millega võrreldes soodsam. Sisemine regulatsioon siiski toimib: vaegkomparatiive on rohkem kui tavalisi võrdlusstruktuure. Tavaliste puhul on
kirjutati, siis ilmselt võib selle juba positiivseks kriitikaks lugeda. E. Raudsepp ja K. Laren siirdusid 1946. aastal õppima USA-sse, millega lõpeb ka meie džässmuusikute see aktiivse tegutsemise periood Rootsis, mille kohta Stockholmi arhiivides leidus ajakirjanduslikke materjale. H. Speek jäi Stockholmi, keskendudes arhitektuuri õppimi- sele. H. Speegi mängust pole säilinud ühtegi helijälge, kuid tema kaasaegsed, kes teda mängimas kuulnud, kasutavad temast rääkides eranditult superlatiive. Samal arvamusel on ka Soome džässiajakiri YAM, kus leitakse, et ta ei jää millegi poolest maha Ameerika džässi- 281 “Sweriges största swingband”. Orkester Journalen 1944, mai. 282 “Lulle... ” YAM 1944, mai, tagakaas. Fotol kahjuks Raudseppa pole, ilmselt ei olnud uue solistiga veel uut “paraadfotot” teha jõutud. 283 “Estnisk swing”. Orkester Journalen 1944, sept. Artikli autor teadmata. 284
annaabi.ee 
