(Hennoste 1998:82) Madal taevas, kidur kesa, soo ja rabadik. (Alver 1989:356) Udus mustav haga, tume saatus nagu valukiljatus. (Alver 1989:357) Nii keerlen kodumaata, mind iga tuulepuhk võib õhuvalda saata. (Hennoste 1998:83) Tunnid helepalgsed pikka kaovad, pikka läände lookleb raugust õhkav rand. (Hennoste 1998:82) Nii südaööni sumpasime ringi. (Hennoste 1998:85) Ja vahel juhib ta mind üle maisest piirist, kuid asjata! - ma pagen jälle varju. (Alver 1989:191) Inimrõõmu, hingehärmi tunnen-taban läbi tuulte. Ainult surnud sõnalärmi kuuldeski mu kõrv ei kuule. (Alver 1989:261) Ma uuena tõusin tulest, (Hennoste 1998:88) viin kõikjale valgust ja rõõmu. (Hennoste 1998:88) Selles kirjus ilmas, taevas aita,
" Nõnda kirjeldab Talvik aastaaega, mille sõnatüvi moodustab ka tema perekonnanime talve. Tema sõnul ,,...lendavad (talvel) hobused..." ning ,,...õhud on kõik hõbedas..." Under võrdleb seevastu suve ja talve: ,,Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid, / ... / laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu / ..." Samas juhtub talvel nii, et ,,meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus, valgus." Talviku jaoks sümboliseerivad talve jõulud: ,,Nii südaööni sumpasime ringi / ... / Kuid leebe nukrus looritas me hingi, / sest võõraist aknaist ,,Püha öö" meil' kajas." Underi puhul tekibki tunne, nagu oleks ta suve-inimene. Kui ta talvel meenutas suve tunnusmärke, siis suve lõppedes jääb ta möödunud kuid taga igatsema: ,,Need hilissuve rauged päälelõunad! / Mu üle tuleb lahkumise lein, / kui hellal meelel aiateedel käin / ..." Minu meelest kõige paremini kirjeldab Under aga suve ühes luuletuses, kus äsja on lõppenud vihmasadu:
tegeles ta puiduäriga. "Võib-olla see oligi Valteri õnnetus, et ta ainult spordile pühendus," arutles kunagine treeningukaaslane ja hea sõber Meelis Jukk. "Teised sportlased otsisid paremaid teenimisvõimalusi, Valterile polnud oma heaolu tähtsaim. Ta ei jahtinud kuulsust ega rikkust, oli läbi-lõhki spordimees, kes ihkas head tulemust." Jukk leidis, et ande realiseerimiseks oli Külvet sündinud valel ajal. "Treenimisvõimalused olid kitsad, sumpasime lumes ja poris. Liidu koondises püsimiseks pidi ta kogu aeg oma valmisolekut tõestama. Vigastuste ravimiseks ei antud aega, konkurents oli armutu." Spordimeheks jäi Valter Külvet viimaste päevadeni. Saavutused · 1981 Rootsi-Eesti maavõistlustel esimene koht kümnevõistluses. · 1983 Euroopa juunioride meister · 1985 universiaadi hõbe · 1987 NSVL meister Ta oli Eesti meister kümnevõistluses 1981, 1994 ja 1995 ning ka kettaheites 1991.
annaabi.ee 
